Persoonilood
Kuidas eesti keele õppimine aitas uues riigis kohaneda
Loo pani kirja: Tetiana Khimich
Tänu temale tulin ma välja raskest depressiivsest perioodist ning räägin nüüd väga head inglise keelt. See naine pakkus mulle peavarju ajal, mil mul polnud kusagil elada, jagas oma tarkust, ajas mind naerma ja seisis minuga hüvasti jättes tundide viisi tänaval.
Kohtasin Neringat oma esimestel ja minu puhul ka ainsatel eesti keele kursustel. Olime pinginaabrid ning mäletan, kuidas ta alatasa kordas üht ja sama lauset: „Võta rahulikult, naine.“
Klassiruumis valitses raske ja pingeline õhkkond. Meie õpetaja oli range ja alati millegi üle rahulolematu. Ometi ei kahetse ma, et selle raske perioodi läbi tegin, sest just seal kohtasin kahte imelist sõpra. Üks neist oli minu nimekaim Tatjana, kaunis Ukraina naine raudse iseloomuga. Teine oli rõõmsameelne, tumedama jumega tüdruk Leedust, kellel juba esimesest päevast peale avaldus loomulik anne keelte õppimiseks. Ta omandas eesti keele meist kiiremini ning täiustas oma vene keelt peaaegu meie tasemeni. Ta oli klassi parim, enesekindel, sõnaosav ja terava keelega. Arvasin, et selliste ägedate tüdrukutega ei satu ma kunagi samasse seltskonda. Ometi leidsime üllataval kombel ühise keele. Minu kõige raskematel hetkedel kuulusid nad väheste hulka, kes mind toetasid.
See lugu on meie projekti viimane osa ja räägib mu sõbrast, rõõmsast, tugevast, targast ja säravast inimesest. Tema oli ainus, kes ei olnud kindel, kui palju ta intervjuus osaleda soovib. Pidin teda mitu korda veenma ja teadsin, et see on seda väärt. Soovin, et inimesed mõistaksid, kui palju mitmekülgseid ja imelisi isiksusi neid tegelikult ümbritseb.
Neringa on pärit Kaunasest Leedust. Kui sa pole teda veel kohanud, oled tõeliselt oodatud temaga tutvuma. Tema naljad on teravad ja vaimukad. Ta ei armasta süüa teha, kuid naudib kaunite asjade loomist oma kätega. Ta on loov ja julge, tark ja kaalutlev, õiglane ja avatud meelega inimene, kellega ei hakka kunagi igav. Vahel võib ta olla otsekohene, kuid kes meist on täiuslik?
„Olen neljakolmeaastane. Olen pärit Leedust ja elasin seal kakskümmend üks aastat. Pärast kolledži lõpetamist tundus elu kodumaal igav ja lootusetu. Kui Leedu liitus Euroopa Liiduga, võtsin kaasa turismi ja hotellinduse bakalaureusekraadi, hea inglise keele oskuse, viiskümmend naela ja lendasin Inglismaale hotelli tööle.“
Kas suudate ette kujutada, kui julge ta oli? Neil vihmastel, lummavalt võluvatel Inglismaa maadel veetis ta kaheksateist unustamatut aastat. Teda ei tabanud kordagi kurbus, ei esimesel koidikul ega viimasel hämarusel. Elu kulges tema jaoks kergelt, muretult ja helgelt. Ta oli noor, veidi hooletu ja täiesti õnnelik.
„Seal kohtasin oma abikaasat, kes on pärit Eestist. Töötasin hotellides ja pankades. Inglismaa elu meeldis mulle väga. Nii pika ja rikkaliku ajalooga riigis pole võimalik igavleda. Seal on nii palju vanu linnu ja ebatavalisi külasid, kus ajalugu justkui elab. Mul avanes võimalus külastada mõisaid, losse ning ajaloolisi maju ja hooneid.“
Kui saabus aeg Londonisse kolida, armus ta sellesse linna täielikult.
„See linn on tohutult suur ja täis energiat. Seal elamine oli tõeliselt põnev. Koos abikaasaga saime teha kõike, mida armastasime: käia teatris, kinos, galeriides ja muuseumides, restoranides ja pubides.“
Londonis valitsenud saginat ja kiiret elurütmi polnud võimalik peatada. Aja jooksul muutus linnastress kurnavaks. See võttis energiat, kuid ei andnud palju vastu. Kuid elu loomulikku käiku järgides muutus kõik. Nende pere kasvas ühe inimese võrra.
Tütre sünd pööras nende maailma pea peale, harjumuspärane kadus, andes ruumi uutele väärtustele ja kohustustele. Kui tütar sai kaheaastaseks, otsustas pere astuda sammu vaikuse ja rahu poole. Nii jõudsid nad Eestisse, tema isa kodulinna Haapsallu, mis oli Londonile täielik vastand. See oli justkui suletud aken keset linnamüra. Paik, kus elu kulgeb rahulikumalt ja aeglasemalt.
Pakkimine, kolimine ja kohanemine. Uus riik, uued inimesed, uus keel, uued rollid ja kohustused.
„Läksin eesti keele kursustele. Alguses ei tundunud see eriti raske. Pliiats, laud, tool, linn, maja. Kõik paistis üsna lihtne. Kuid kui alustasime numbrite ja grammatika õppimisega, olin šokis. Mõistsin, et ees ootab pikk ja keeruline tee. Mõnikord ajasin sarnased sõnad segamini. Näiteks ütlesin „ahi ei tööta“, kui tahtsin öelda „mu aju ei tööta“. Või ütlesin „kaheteistkümneaastane“ asemel „kaheksateistkümneaastane“ ja nii edasi.“
Loomulikult ei andnud ta alla. Kuigi tema ümber oli palju eesti keelt kõnelevaid inimesi, jätkas ta õppimist nii rühma- kui ka individuaaltundides.
Armastus keelte vastu motiveeris teda. Ta nautis õppimist ja naeris südamest ka oma vigade üle.
„Keel on minu jaoks väga oluline, kuid ma ei võta seda liiga tõsiselt. Mõnikord olen pettunud, sest grammatika on keeruline, mitmusvormid mõistatuslikud ja ajavormid raskesti meelde jäävad. Aga ma liigun edasi, sammhaaval.“
Oluline osa tema õppimisest oli soov keelt päriselt rääkida. Ta ei jätnud kasutamata ühtegi võimalust, olgu see tööl, poodides, arsti juures, abikaasaga või isegi võõrastega suheldes.
„Alguses oli see uskumatult raske. Ma ei saanud paljust aru, ei tundnud slängi ega nalju ja mu sõnavara oli piiratud. Lisaks tundusid eestlased tagasihoidlikud, mitte kõik, aga enamasti. Tundsin end eraldatuna ja üksildasena. Kuid mu suur soov integreeruda, suhelda ja töötada Eesti kollektiivis tasus end ära.“
Ta vahetas töökohta ja tundis lõpuks, et on oma kohal. Näib, et üks parimaid viise uut keelt õppida on olla ümbritsetud lastest, kes omandavad seda algusest peale. Neringa töötab nüüd lasteaia abilisena, harjutab keelt iga päev ja märkab järkjärgulist arengut.
“Mõnikord taban end isegi eesti keeles mõtlemast!”
„Mõnikord taban end isegi eesti keeles mõtlemast. Ja veel üks saavutus, nimelt sooritasin B1-taseme eksami. Ma pole kindel, kas olen kunagi varem enda üle nii uhke olnud.“
Neringa on väga särav inimene, kel on suur potentsiaal ja pea täis huvitavaid, loomingulisi ning ebaharilikke ideid. Eluga väikeses riigis on ta aga rahul. Tema sõnul on Eesti erakordselt ilus ja omanäoline maa, mis hoiab keskaegset saladust kitsastes tänavates ja avarates väljakutes. Eriti lummav on vana Tallinna arhitektuur, millega on võimatu mitte nõustuda.
Haapsalut on Neringa aga juba jõudnud armastama hakata:
„Väike, vaikne ja hubane linn. Kõik, mis on mulle ja meie pereelule kallis ja oluline, on siin olemas: meri, mets, loss, vaikus ja vanalinn. Ma tunnen end siin väga koduselt.“
Pärast tormi saabus rahulik, peaaegu uinutav vaikus. Jääb vaid üle nautida ja avastada ümbritsevat maailma.
„Siinne loodus on eriline. Ma ei tea, kus mujal maailmas leidub nii palju soid. Sood on minu jaoks maagilised. Ja see pole veel kõik, Eestis on üle kahe tuhande saare. Olen juba käinud Muhul, Saaremaal ja Hiiumaal, kuid avastada on veel nii palju. Võib-olla kirjutan sellest järgmine kord.“
