Persoonilood
Tuhat elu enne Haapsalu
Loo pani kirja: Tetiana Khimich
Enne kui sukeldun Natalia loosse ja ei, ärge laske nimel end eksitada, ta ei ole slaavlanna, tuleb kõigepealt rääkida, kuidas kõik tegelikult alguse sai.
Tol pühapäeval istusid Natalia ja Svea lõunalauas, mina aga maadlesin salvestustehnikaga. Vajutasin üht nuppu teise järel, aga tulemusetult. Svea pakkus lahendusi ja ideid, kuid siis ütles Natalia rahulikult, kannatlikult ning kergelt naeratades: „Ma võin oma telefoni kasutada.“
Ja nii me alustasime. Lihtsalt ja ilma liigse keerukuseta. Kõik sujus ladusalt. Selline oligi Natalía: keskendunud, toimekas ja pidevas liikumises.
Me töötasime samas kohas. Me polnud otseselt kolleegid, kuid töötasime lähestikku ja nägime teineteist iga päev. Tema oli peaaegu ainus, kes alati naeratas ja ütles „Tere“.
Ta töötab seal siiani füsioterapeudina. Mina aga… mina olen pigem selline universaalne abiline, kes teeb seda, mis parasjagu vaja. Aga see ei ole minu lugu.
Ühel päeval teda tänaval märgates hüppasin autost välja ja jooksin teda meie projekti kutsuma. Ta nõustus kohe, näol seesama päikeseline ja särav naeratus.
Mõeldes Natalíale kerkib silme ette esimesena tema nägu raamivad kaunid juuksed ja kohvitooni nahk, milles on näha karamellist kuma. Tema naer on kerge ja elav nagu voolav jõgi ning silmad sügavad ja tumedada nagu rammus šokolaad. Tema rahus on peidus vaikne jõud, mis on vaoshoitud, aga samas ka autoriteetne. Kirglik ja õrn, pehme ja tugev korraga – just selline, nagu tema kodumaa.
Natalíast sai füsioterapeut seetõttu, et ta oli sportlane, kes sai kunagi tõsise vigastuse. Füsioteraapia tundus olevat täiuslik kooslus teadusest ja puudutusest.
Natalía sündis Kolumbias Medellínis, igavese kevade, kange kohvi ja salsa linnas, mis laotub Aburrá oru nõlvadel. Linn, mis oli kunagi üks maailma ohtlikumaid, on praeguseks muutunud tehnoloogia ja tänavakunsti keskuseks, kus seinamaalid jutustavad muutuste lugusid ja köisraudteed ühendavad mäenõlvadel elavaid kogukondi. Juba 1990. aastatel katsetati seal helikopteritaksosid. See oli idee, mis oli oma ajast kindlasti ees.
Orhideed õitsevad seal kõikjal, tukaanid ja papagoid vilksatavad värvikirevates linnaosades. Õhku täidavad kuumad, vürtsikad ja suitsused lõhnad, milles on tunda kohvi, värskeid ürte ning grillliha. Kõik see koos jätab tunde, justkui maa hingaks pärast lühikest troopilist vihma sügavalt välja. Need kõik meenutavad talle tema lapsepõlve võlu.
Enne Haapsalusse jõudmist oli ta elanud justkui tuhat elu.
2020. aastal, füsioteraapia kümnenda semestri tudengina, unistas ta reisidest ja samal ajal kasvada enesekindlaks professionaaliks.
„Kui sa midagi tõeliselt tahad, siis tegutse. Ainult unistamisest ei piisa.“
Ja ta tegutseski.
Modellitööd, maiustuste müük, T särkide valmistamine – kõik, mis aitas jõuda Hispaaniasse ilma võlgadeta.
Sevillas, koroonaaja sulgemiste ja liikumiskeeldude keskel, andis ta veebitunde. Päevad mõjusid toas luku ja ekraani taga olles selliselt, et tekkis tunne, nagu tõmbuksid seinad tasapisi koomale. Siis tuli Saksamaa. Ta läks Au pairiks ehk lapsehoidjaks ja koduabiliseks ühte perre oskamata ühtegi saksakeelset lauset. Kuu ajaga õppis ta keele selgeks ja sooritas A1 eksami.
Madrid ootas teda aga tagasi kolme töökohaga korraga. Puhkust ei olnud. Väsimus käis tal kõrval nagu truu, ent halastamatu kaaslane.
„Ma töötasin kogu aeg. Kogu aeg!“ meenutab ta.
„Ma olin väsinud, aga ei saanud peatuda. Ma tahtsin enamat kui lihtsalt ellu jääda.“
Ja siis muutis üks sõnum kõike. Üks sõbranna Tallinnast kirjutas, et ühes väikeses linnas otsitakse spetsialiste.
„Kui see võib tähendada paremat elu, siis mine. Sa oled juba piisavalt tööd teinud,“ ütles isa.
Pakkumine oli hea: üks töökoht kolme asemel, kindel graafik, oma korter ja mis kõige olulisem, võimalus taas hingata.
Ja nii ta läkski.
„Miks Haapsalu?“
„Ma ei tea. Võib-olla valis see hoopis minu.“
Nüüd on ta siin ja ta on õnnelik.
Eestis aitab ta inimestel taastuda pärast ajutraumasid ja insulte. See töö on õrn, delikaatne ja mitmekihiline.
„Kujutage ette: nad kardavad, nad on masenduses. Ma ei saa lihtsalt öelda “tee nii, tee naa”. Ma toon soojust. See on samuti osa minu tööst.“
Tema jaoks on iga patsient omaette maailm. Töö ei tähenda üksnes õpetamist, vaid ka sõbraks olemist. Ta teeb nalja, julgustab ja seletab kannatlikult, isegi siis, kui keel, milles ta seda teeb, on talle endiselt uus.
Tema kallistused on haiglas juba legendaarseks saanud.
„Alguses küsisin alati, kas ma tohin patsienti kallistada. Nüüd ma lihtsalt teen seda. Ma ei saa teisiti.“
Ta naeratab ja tema silmadesse tuleb pehmus.
„Mõned inimesed vajavad lihtsalt seda inimlikku puudutust.“
Patsiendid jätavad talle väikeseid sedelikesi, vahel vaid ühe sõnaga „Aitäh“. Ta hoiab need kõik alles.
„Kui ma neid loen, siis ma nutan,“ ütleb ta vaikselt. „See tähendab, et ma tegin midagi õigesti.“
Nüüd õpetab ta ka Pilatest AEFEPi metoodika järgi, mis on loodud taastusravi jaoks. Tema tunnid on rahulikud ja keskendunud, täis peent, vaevu märgatavat pinget.
„Ma räägin nii, nagu mõtlen. Nemad parandavad mind. Me õpime koos.“
Keel on talle igapäevane katsumus. Ta tegutseb kolmes keeles: inglise, eesti ja sageli ka vene keeles.
„Patsientidega kasutan telefoni. Mind ei huvita, mis keeles. Oluline on, et me teineteist mõistaksime.“
Ta tunneb end siiski halvasti, et peab vahel teistelt tõlkimisel abi paluma.
Kolleegidega tuleb ette koosolekuid, kus kõik ei lähe üle inglise keelele. Tema jaoks tähendab kuuluvus tasakaalu: üks Kolumbia kolleeg tuliste vestluste jaoks, eesti sõbrad vaikuse harjutamiseks, Mehhiko pere ja Portugali mentor, kes avavad uusi uksi. Alguses hoidis ta end suurematest ladinaameerika seltskondadest eemale.
„Tahtsin oma inglise keelt parandada.“
Eestisse saabudes nuttis ta esimesed kuus kuud peaaegu iga päev, kuna tundis end eksinuna lume, vaikuse ja võõra keele keskel.
„Ma ei saanud aru. Keegi ei kallistanud. Kõik tundusid nii tõsised. Ma mõtlesin, et äkki olen mina see kummaline. Mõnikord ma nutsin. See oli raske. Aga ma sain hakkama,“ ütleb ta nüüd rahulikult ja kindlalt.
Sammhaaval ehitab ta oma elu üles sama jõu ja visadusega nagu siis, kui müüs ülikooli treppidel küpsiseid. Ta rändab mööda Eestit, avastab uusi paiku ja saari üksteise järel, lummatud nende vaiksest ja peaaegu märkamatust võlust.
Vahel sõidab ta rattaga kakskümmend kilomeetrit ainult selleks, et süüa järve ääres burgerit. Teistel päevadel jalutab ta mere ääres, kõrvaklapid peas, kadunud Haapsalu aeglasesse rütmi.
„Mul sai suurlinnadest kõrini,“ ütleb ta.
„Madridis oli müra ja valgust liiga palju. Siin aga saan ma hingata. Mul oli vaja rahu.“
Tema esimene saunakogemus kõlab nüüd juba naljana.
„Ma läksin ujumistrikooga. Sõbranna ütles, et ei, ei, siin kindlasti mitte. Ma olin nagu mis mõttes? Aga nüüd on see täiesti normaalne,“ naerab ta.
Tema uudishimul ei ole piire. Ta proovib asju, mille puhul ta on peaaegu kindel, et need talle ei meeldi. Ta andis isegi süldile võimaluse. Jah, sellele lihatarretisele, mis ajab enamiku välismaalasi segadusse ja näeb välja nagu oleks keegi sea peal vajutanud Ctrl+Z .
„Mulle ei meeldinud see välimus. Aga öeldi, et pane peale sinepit ja sibulat, söö kõrvale musta leiba ja küll siis maitseb. Ja ma mõtlesin… noh, äkki tõesti?“
Spoiler: sellest „äkki tõesti“ sai üsna kiiresti kindel „ei“. Eriti hetkel, kui sülti serveeritakse taldrikul sooja kartulipudru kõrval ja kui see hakkab aegamisi sulama, muutudes millekski, mis meenutab kummalist suppi, mille on valmistanud keegi, keda ei saa enam täielikult usaldada.
Aga ta proovis. Ja õnneks on Eestis ka vorstid, kapsas ja kartul, mis suudavad usu inimkonda jälle taastada.
Ta teeb endale ise lõunasööki, õpib tundide vahel, unistab autost, et näha seda riiki veel rohkem. Ta ei kiirusta.
„Rahu on ka saavutus,“ ütleb ta lihtsalt.
Ja siis sain ma aru, et Natalía ei aita üksnes teistel oma elu uuesti üles ehitada. Ta õpetab vaikselt, mida tähendab alustada ikka ja jälle otsast peale, kuni leiad lõpuks koha, kus tunned end päriselt kodus.
