Jorge lugu
Gran Canarialt pärit Jorge jättis seljataha aastad professionaalse jalgpalli maailmas ja alustas Haapsalus rahulikumat elu. Eestis leidis ta uue töö, armastuse ja võimaluse taas kirjutada.
Intervjuu: Svea Stamberg & Tetiana Khimich
Loo pani kirja: Tetiana Khimich
Eesti keelde tõlge: Marina Karpištšenko
Kujundus ja tehniline teostus: Marina Karpištšenko
Kui Jorge kirjutaks oma elust kunagi raamatu, võiks seda enne kuulata kui lugeda. Selles kõlaksid jalgpallistaadioni tribüünidelt kostvad laulud, kohtuniku terav vile ja võitu tähistava rahvahulga kisa. Selles oleks Mendelssohni pulmamarsi elegantsi, mis meenutaks üht olulist armastuse peatükki tema elus. Kõlaksid flamenkokitarri kirglikud helid, elavate vestluste sumin ja Hispaaniast Eestisse toodud paellapanni all praksuv tuli. Kuulda oleks ka kaldale uhuvaid laineid, kevade saabumisest märku andvat linnulaulu ja taastusravi järel taas liikuma hakkavate liigeste vaikset raginat. Nagu ka Haapsalu tänavatel kõlavaid „Tere hommikust“ ja „Head aega“.
Sellel lool oleks Läänemere soolase heeringa ja peedi salati maitse, nagu kasukas või rosolje, Eesti tumeda rukkileiva kergelt hapukas ja sügav linnaseline maitse, lihtsatele toitudele valatud mõrkja oliiviõli mekk, klaas Hispaania veini heas seltskonnas või rahuliku hommiku esimene tass kohvi.
Kui Jorge oleks hingelt kirjaniku asemel kunstnik, jutustaks ta oma elust kui suurest, elavast ja värviküllasest maalist, millel leiduks peaaegu kõiki vikerkaaretoone.
See on lugu aastakümnetepikkustest rännakutest ja jalgpallistaadionitest, uutest algustest ja teedest, mida ta pole kartnud valida. Ning usust, et mõned elu suurimad avastused sünnivad ühise laua taga.
Selles loos oleks vulkaaniliste kivide musta ja Läänemere hõbehalli. Jorge jaoks ei tähenda see hall aga tühjust. See tähendab rahu.
See näeks välja nagu vaade, mida Jorge näeb peaaegu iga päev oma kontoriaknast: Haapsalu laht ulatumas vaikselt kaugusesse, linnud aeglaselt üle vee liuglemas ja kogu maastik liikumas omas rahulikus tempos. See näeks välja nagu sügav punakaskuldne päike, mis vajub jahedasse Läänemerre, värvides taeva merevaigu, virsiku ja violetsetesse toonidesse. Nagu vana puupink promenaadi ääres, aiale toetuv jalgratas ja turistid, kes uitavad mööda kitsaid rohelusse uppuvaid tänavaid ning peatuvad iga paari minuti järel, et seda kõike jäädvustada. Nad ei raatsi kiirustada läbi paigast, mis annab kõige enam neile, kes võtavad aega ja oskavad hetkes olla.
Tema lugu lõhnaks päikesesoojade mändide, õitsvate troopiliste lillede, merelt hoovava joodirikka õhu ja suvise vihma järel hingava niiske maa järele. Oleks tunda lõkkest tõusva suitsu, jalgpalliväljakul värskelt niidetud muru, hommikuse vahetuse alguses haigla puhta õhu ning vanade raamatukogude tolmuste lehekülgede lõhna, mille vahele on peidetud unustatud lood.
Kui tema elu oleks raamat, oleks selle kaanel naeratav mees. Mitte sellepärast, et tema kohal paistaks alati päike, vaid sellepärast, et kuhu iganes ta läheb, kannab ta endaga kaasas väikest tükikest Hispaaniast.
Ent igal lool on esimene peatükk.
Jorge loo esimene peatükk algab saarelt, mille nimi pärineb koertest, mitte lindudest. Gran Canaria.
Juured ja teekonnad
Gran Canaria asub Aafrikale lähemal kui Hispaania mandriosale. See on saar, mis on alati asunud justkui erinevate maailmade vahel.
Paljude külastajate jaoks on Gran Canaria lõputu päikesepaiste, randade ja suve sümbol. Tegelikkus on aga palju mitmekesisem. See on kontrastiderohke saar, kus vulkaaniliste mägede vahel peituvad iidsed koobasasulad. Kunagi rajasid terved kogukonnad kaljude sisse oma kodud, viljahoidlad ja pühapaigad. Tänu ainulaadsele mikrokliimale on säilinud ka üks väheseid kaubanduslikke kohviistandusi Euroopas.
Saare ilme võib juba lühikese autosõidu jooksul täielikult muutuda. Päikeseliselt rannikult võib sattuda pilvede ja männimetsade keskele, sealt edasi jõuda Sahara kõrbe meenutavale kuivale maastikule ning enne päeva lõppu taas mere äärde.
Kohalikud viskavad sageli nalja:
„Kui ilm ei meeldi, sõida lihtsalt kakskümmend minutit.“
Isegi pilvedel on seal oma nimi: panza de burro, mis tähendab „eesli kõhtu“.
Hall pilvekiht, mis katab osa saarest, tuletab meelde, et isegi lõputu päikesepaiste poolest tuntud paikadel on oma varjundid ja vastuolud.
Põlvkondade vältel on paljud Kanaari saarte elanikud rännanud Kuubale, Venezuelasse, Uruguaysse ja mujale Ladina-Ameerikasse. Tervete perekondade lugusid on kujundanud lahkumised ja tagasitulekud.
Ränne ei olnud abstraktne teema, millest räägiti ajalehtedes või poliitilistes aruteludes. See oli osa tavaliste perede elust ja kodustest vestlustest.
Seda huvitavam on, et Jorge teine romaan „Cayuco“ räägib samuti rändest ja parema tuleviku otsimisest.
Võib-olla pole see seos juhuslik.
Gran Canaria on alati olnud eri maailmade risttee, kus kohtuvad Aafrika lähedus, Hispaania kultuur, Atlandi identiteet, rändeteed, maadeavastajad, meremehed, kaupmehed ja rändurid.
et sinna minna, mitte vastupidi.
Ta kasvas üles teadmisega, et meri pigem ühendab paiku kui lahutab neid.
Võib-olla just seetõttu ei tundunud kolimine ühelt saarelt riiki, kus on 2317 saart, talle sugugi nii kummaline, kui see esmapilgul kõlada võib.
Armastus kui kodutunne
Pärast selle loo esimese versiooni lugemist palus Jorge, et ma ei unustaks üht inimest.
Kati Kursti.
„Ta on väga oluline osa minu praegusest õnnest,“ ütles Jorge.
Kui küsisin, mis talle Kati juures esimesena silma jäi, vastas ta: „Tema silmad, muidugi.“
Kõige rohkem ei imetle ta Kati juures aga tema välimust. „Tema headust, sest ta on alati valmis teisi aitama.“
Võib-olla on just seetõttu saanud Eestist Jorge jaoks midagi enamat kui lihtsalt järjekordne riik. Ta ütleb, et koos Katiga tundub Eesti rohkem koduna.
„Koos temaga on mul vabal ajal alati midagi teha ja nii tunnen oma perest ja sõpradest vähem puudust.“
Nad teevad koos süüa, reisivad, külastavad lähedasi, mängivad lauamänge ja õpetavad teineteisele oma keelt. Jorge õpetab Katile hispaania keelt ja Kati talle eesti keelt. Inglise keeles ei räägi nad omavahel kunagi.
Hetk, mil Jorge mõistis, et Katist on saanud osa tema tulevikust, oli üllatavalt argine. Nad elasid viis kuud koos ajal, mil Jorge korterit renoveeriti.
„Me ei tülitsenud kogu selle aja jooksul kordagi. Siis sain aru, et tema on ideaalne kaaslane, kellega koos tulevikule mõelda.“
Jorge selgitab õnne sageli lihtsa filosoofia kaudu, mis on saanud inspiratsiooni Vana-Roomast. Elus tuleb alati ette haigusi, negatiivsust, kadedust ja ebakindlust. Oluline on rajada tugev vundament: armastus, tervis, tähendusrikas töö ja majanduslik kindlustunne.
„Minu arusaam õnnest ei ole muutunud, kuid Kati on armastuse poolt tohutult tugevdanud ja muutnud mu kaitsekilbi tugevamaks kui kunagi varem.“
Inimese jaoks, kes on oma elu rohkem kui korra uuesti üles ehitanud, ei ole armastus kõige kese. See on üks osa tasakaalus elust.
Mõnikord on see lihtsalt vaikne kindlustunne, et tead, kuhu kuulud, kes sind ootab ja et homsele võib rahuliku südamega vastu minna.
„Ta annab mulle meelerahu, sest tean, et olen leidnud inimese, kellega tahan koos vanaks saada.“
Teine elu pärast neljakümnendat
Jorge ütleb sageli midagi, mis kõlab esmapilgul justkui oleks möödaminnes öeldud: „Pärast neljakümnendat eluaastat elan ma oma teist elu.“
Paljud kasutaksid neid sõnu metafoorina, kuid Jorge mõtleb seda sõna-sõnalt.
Tema esimene elu keerles ümber jalgpalli. See maailm kujundas aastakümneid tema identiteeti ja viis ta tööle eri riikidesse, sealhulgas Hispaaniasse, Hiinasse, Usbekistani ja Andorrasse, kus ta töötas fitness treeneri ja füsioterapeudina.
Jalgpall andis talle võimalusi, sõprussuhteid ja unustamatuid kogemusi, kuid nõudis ka pidevat liikumist ja kohanemist.
Profisport on maailm, kus kõike mõõdetakse: tulemusi, sooritust, arengut ja edu. Alati on ees järgmine mäng, järgmine eesmärk, järgmine väljakutse.
Siis aga lõppesid peaaegu samal ajal kaks olulist osa tema elust.
Tema abielu lõppes. Tema jalgpallikarjäär sai läbi. Paljud nimetaksid sellist hetke kriisiks.
Jorge näeb seda teisiti.
Tema jaoks ei olnud see lõpp, vaid üleminek.
2022. aastal avanes tal võimalus tulla Eestisse. Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus otsis füsioterapeuti ning mitme kokkusattumuse ja juhuslikuna näiva asjaolu kaudu jõudis Jorge selleni, et võttis pakkumise vastu ja kolis põhja.
Gran Canarialt Läänemere äärde.
Profijalgpallist taastusravisse.
Kiirusele ja konkurentsile rajatud elust kannatlikkusele ja taastumisele rajatud ellu.
Jalgpallis toimub kõik kiiresti. Taastusravis ei saa arengut tagant sundida. Patsiendi edusamme ei mõõdeta enamasti suurte võitudega, vaid väikeste sammudega, mis nõuavad aega, tähelepanu ja järjekindlust.
„Asi ei ole ainult palgas,“ selgitab Jorge. „See, et oled tööl õnnelik, on väga oluline. Sa veedad seal nelikümmend tundi nädalas.“
Jorge jaoks ei sünni õnn ühest suurest saavutusest. See sünnib tasakaalust.
Nagu ta ise ütleb: „Veel olulisem on side teiste inimestega. Et sul oleks sõber, kaaslane ja kontakt oma perega.“
Lood, mis jäid
Ammu enne Eestit, enne jalgpalli ja isegi enne tema tööalase karjääri algust oli kirjutamine.
„Mulle meeldis lapsena kirjutada,“ ütleb Jorge.
Keskkoolis võitis ta kaks korda kirjandusvõistluse. Siis, nagu elus sageli juhtub, muutus kõik keerulisemaks. Ülikool. Töö. Perekondlikud kohustused. Kirjutamine jäi tasapisi tagaplaanile. Kuid soov midagi luua ei kadunud kunagi päriselt.
Mõneks ajaks köitis tema tähelepanu hoopis teine loominguline tegevus: lauamängud.
Ta lõi kuus erinevat mängu, kuigi ükski neist ei jõudnud kunagi avaldamiseni.
Tulemus ei olnudki kõige tähtsam. Oluline oli protsess ise: maailmade väljamõtlemine, reeglite loomine ja ideede muutmine millekski päriselt olemasolevaks.
Aastaid hiljem, pandeemia ajal, kui maailm muutus äkitselt vaiksemaks ja paljud inimesed veetsid rohkem aega omaette, leidis Jorge tee tagasi kirjutamise juurde.
„Mida ma nüüd tegema hakkan?“ küsis ta endalt.
Vastus oli miski, mis oli kogu aeg kusagil tagaplaanil oodanud.
Kirjutamine.
Sellest ajast alates on Jorge kirjutanud eneseabiraamatu jalgpalluritele, kes lähenevad karjääri lõpule, lõpetanud kaks romaani ja töötab praegu kolmanda kallal.
Tema raamatute tegevus liigub eri sajandite ja maailmajagude vahel ning räägib Rooma sõdalastest, Aafrika migrantidest, unustatud sõduritest ja ajaloolistest konfliktidest.
Esmapilgul võivad need teemad tunduda täiesti erinevad. Kõiki neid ühendab aga üks läbiv joon: liikumine, ümberasumine ja inimesed, kes püüavad toime tulla muutustega, mida nad ise alati valida ei saanud.
Võib-olla tõmbavad Jorget just sellised lood, sest ta mõistab neid paljuski isiklikult.
Ka tema enda elu on olnud teekond erinevate maailmade vahel.
Ajalugu inimeste lugude kaudu
Jorge esimene romaan „At the Orders of Rome“ viib lugeja tagasi aastasse 30 eKr, mil Kanaari saartelt pärit sõdalane Doramas langeb pärast piraatide rünnakut vangi ja satub Rooma maailma konfliktide keskele.
Lugu põimib omavahel Gran Canaria ajaloo, Rooma impeeriumi ja inimese isikliku teekonna, kui ta satub olukordadesse, mida ta ise kontrollida ei saa.
Jorge huvi Rooma ajaloo vastu on ilmselge.
Ta loeb ajaloolisi romaane ja autoreid nagu Santiago Posteguillo, Massimo Manfredi, Simon Scarrow, Harry Sidebottom ja Ben Kane ning soovis luua ka ise sellest maailmast oma loo.
Tema teine romaan „Cayuco“ viib lugeja hoopis teise ajastusse, kuid kannab endas sarnast teemat.
See jutustab Aafrika migrantidest, kes riskivad parema tuleviku otsinguil kõigega.
Erinevate tegelaste ja kogemuste kaudu ei keskendu romaan üksnes rändele, vaid inimestele selle taga: nende lootustele, hirmudele ja vastupidavusele.
Tema kolmas romaan käsitleb Rifi sõda, 20. sajandi alguses aset leidnud konflikti Maroko hõimude ja Hispaania koloniaalarmee vahel.
Inspiratsioon selleks tuli väga isiklikust allikast: Jorge ema kodu lähedal asuvalt mälestustahvlilt, mis on pühendatud selles sõjas hukkunud naabrile.
Teemat uurides avastas Jorge peatüki Hispaania ajaloost, millest koolides harva räägitakse. See oli valus periood, mil tuhanded vaestest peredest pärit noored Hispaania mehed hukkusid konfliktis, mida paljud hiljem tarbetuks pidasid.
„Kui mõni lugu mulle huvi pakub, tahan selle kohta võimalikult palju teada saada. Ja siis tahan hakata kirjutama.“
Hispaania on rohkemat kui stereotüüp
Paljudele kerkib Hispaaniale mõeldes silme ette üsna kindel kujutluspilt: flamenko, sangria, lõputu päikesepaiste, siestad, valjuhäälsed vestlused ja inimesed, kes näivad alati rahulikud ja pingevabad.
Seda kujutluspilti korratakse nii sageli, et sellest saab peaaegu omaette paik. Hispaania, mis on kiht kihi haaval üles ehitatud klišeedest.
Tegelikkus on aga palju mitmekesisem kui need lihtsustatud ettekujutused, mida turistidele sageli näidatakse.
Flamenko on üks Hispaania tuntumaid sümboleid, kuid see on eelkõige seotud Andaluusiaga ega iseloomusta igapäevaelu kogu riigis.
Sama lugu on sangriaga.
Kuigi välismaal on sellest saanud üks Hispaania tuntumaid jooke, ei ole see kunagi olnud Jorge enda elu tavapärane osa.
„Ma elasin Hispaanias nelikümmend aastat ega ole kordagi näinud, et mu pere või sõbrad sangriat jooksid.“
Hispaania kultuuri mõistetakse sageli ekslikult ka kui laiskuse ja lõputu puhkuse kultuuri.
Tegelikkus on keerulisem.
Hispaanias peetakse väga oluliseks ka elu väljaspool tööd: perekonda, sõpru, terrassidel istumist, vestlusi ja ühiseid söögikordi.
Aga elu väärtustamine ei tähenda pingutuse vältimist.
See tähendab ruumi hoidmist asjadeks, mis muudavad elu tähenduslikuks.
Võib-olla on see üks põhjusi, miks Jorge Eestis nii hästi kohanes.
Ta mõistab, et igal riigil on oma rütm.
Igal kultuuril on midagi õpetada.
Paella filosoofia
Kui küsida Jorgelt paella kohta, muutub vastus üsna kiiresti põhjalikuks selgituseks koostisosadest, proportsioonidest ja kannatlikkusest.
„La paella, muidugi.“
Ta räägib riisist, mereandidest, safranist, oliiviõlist, kalapuljongist ja sellest, kui oluline on iga samm õigesti teha.
„Kõige tähtsam on vahekord,“ selgitab ta. „Üks osa riisi ja kolm osa puljongit.“
Ta kirjeldab valmistamist, koostisosade lisamise järjekorda, ajastust ja sedagi, miks tuleb paellal enne serveerimist mõni minut seista lasta.
Ka pann ise rändas temaga Hispaaniast Eestisse.
„Mul on oma grill. Tõin selle Hispaaniast kaasa.“
Muidugi tõi.
Aga pärast kõiki üksikasju valmistamisviisi ja koostisosade kohta jõuab Jorge selleni, mis on tegelikult kõige olulisem.
Paellat tehakse koos sõpradega. Sest tema maailmas kogetakse elu parimaid asju harva üksi.
Hea söök.
Hea vestlus.
Hea pudel veini.
Mõni tund inimestega, kelle seltskonda naudid.
Kõige tähtsam koostisosa ei ole riis ega safran.
See on seltskond.
Kodused maitsed
Toit on üks lihtsamaid viise kultuuri tundma õppida.
Jorge jaoks aitab toit mõista ka inimest.
Söögitegemine on üks tema hobidest ja toidust rääkides ei räägi ta ainult retseptidest. Ta räägib harjumustest, tervisest, mälestustest ja rõõmust, mida pakub millegi valmistamine inimestele, kellest hoolid.
Üks esimesi asju, millele ta tähelepanu juhib, on väike, kuid tähenduslik erinevus Hispaania ja paljude teiste maade toidukultuuri vahel.
„Hispaanias ei kasuta me eriti palju majoneesi. Me kasutame oliiviõli.“
Oliiviõli on paljude igapäevaste Hispaania roogade, eriti värskete salatite lahutamatu osa.
Soe kliima soosib lihtsaid värskest toorainest valmistatud toite, mis on igapäevaelu loomulik osa. Jorgele meeldib luua oma kooslusi, segades sageli maitseid, mis võivad esmapilgul tunduda üsna ebatavalised.
Üks salat, mida ta soovitab, sisaldab granaatõuna, suitsulõhet, peeti ja oliiviõli. Tugevama maitse saamiseks võib lisada ka heeringat.
„See on väga eksootiline, aga väga hea, väga maitsev.“
Tal on veel mitu salatit, mida ta regulaarselt valmistab.
Üks tema lemmikuid koosneb mangost, tomatist, juustust ja oliiviõlist.
Kuid ka siin on Jorge jaoks oluline tasakaal.
„Mitte tugeva maitsega juust. Kui juust on liiga tugev, ei ole salat lõpuks maitsev. Tavaline juust on parem.“
Tema jaoks ei tähenda hea toit seda, et kõik peab olema keeruline. Oluline on osata leida koostisosade vahel tasakaal.
Veel üks salat, mida ta sageli valmistab, koosneb brokolist, tomatist ja oliiviõlist.
Neid toite ei valmista ta ainult endale, vaid ka Katile ja tema perele.
„Neile maitseb see väga.“
See väike lause räägib Jorge kohta midagi olulist.
Söögitegemine, nagu paljud teisedki asjad tema elus, on tema jaoks seotud jagamisega. Toit ei ole lihtsalt midagi, mida valmistada. See on midagi, mida teistele anda.
Jorgel on mitu salatit, mida ta ikka ja jälle valmistab, tehes neis aeg-ajalt väikeseid muudatusi. Aga oliiviõli jääb alati.
Kui küsida, millist rooga talle kõige rohkem valmistada meeldib, tuleb vastus kohe.
„Paella.“
Muidugi.
Paella on ehk roog, mis seob Jorget kõige otsesemalt Hispaaniaga. Ta valmistab seda regulaarselt ka Eestis, eriti mereandidega variante. Tema lemmik on must paella, mille riis saab oma musta värvi kalmaaritindist, kuigi talle meeldib ka traditsiooniline kollane paella.
Paellast on palju erinevaid variante: mereandidega, liha ja mereandidega ning isegi plovi meenutav versioon, mida valmistatakse ainult lihaga.
Ka selles, kuidas Jorge paellast räägib, on midagi väga temalikku: kannatlikkus, tähelepanu detailidele ja oskus hinnata seda, kuidas millenigi jõutakse.
Pärast Eestisse kolimist on Jorge avastanud ka kohaliku toidukultuuri. Eesti kööki peab ta väga rahvusvaheliseks, kuid mõned kohalikud toidud on talle siiski eriti meelde jäänud.
„Mulle meeldivad kapsarullid.“
Veel üks huvitav avastus on olnud heeringas.
„Hispaanias on heeringas väga eksootiline, aga siin on seda igal pool. Mulle meeldib heeringas ka.“
Atlandi ookeaniga ümbritsetud saarelt pärit inimese puhul pole tema kalalembus ehk kuigi üllatav.
Erinevalt paljudest, kelle jaoks talv tähendab teistsuguseid, soojendavamaid toite, ei tee Jorge suvisel ja talvisel söögitegemisel suurt vahet.
Tema jaoks ei määra õues valitsev temperatuur seda, mis lauale jõuab.
Selle asemel, et teha süüa ainult siis, kui selleks aega tekib, planeerib Jorge oma toidukorrad ette.
„Ma koostan menüü terveks nädalaks.“
Sageli valmistab ta toidu juba ette, näiteks salatid järgmisteks päevadeks. Ka tööle eelistab ta oma toidu kaasa võtta, selle asemel et süüa kohapeal pakutavat.
„Ma võin seal süüa, aga mulle ei meeldi.“
Põhjus on lihtne: „Sa ei kontrolli, mida sa sööd.“
Naeratades tunnistab ta, et Rootsi lauas võib olla ohtlik ka seetõttu, et talle lihtsalt meeldib süüa.
„Mulle meeldib süüa.“
Jorge hindab kvaliteeti, kuid peab oluliseks ka lihtsust. Ta teeb süüa, sest see pakub talle rõõmu, aitab tervislikult toituda ja annab veel ühe võimaluse luua midagi inimestele enda ümber.
Eesti on koht, kus on aega elada
Inimene võib aastaid keskenduda sellele, millest tal puudu jääb ja unustada märgata seda, mis tal juba olemas on.
Jorge usub, et õnn toetub hoopis olulisematele asjadele: suhted, tervis, tähenduslik töö, meelerahu.
„Sa võid olla Gran Canarial päikese käes, aga kui mõni neist asjadest su elust puudub, ei saa sa olla õnnelik.“
Jorge valis Eesti, sest just sel hetkel oma elus leidis ta siit midagi, mida tal oli vaja. Teistsuguse elurütmi. Vähem stressi. Rohkem avarust.
Ta kirjeldab Eestit paigana, kus elu tundub lihtsam. Kõikjale saab kõndida. Värske õhk ja loodus on lähedal. Pärast aastaid profispordis ja suurtes linnades sai sellest rahulikumast elurütmist Jorge jaoks uus kogemus.
On aega elada ja elu nautida.
„Autos koduteel istudes kaotad lihtsalt osa oma elust.“
Aga Jorge lugu ei ole kindlasti selline.