Ceesi lugu
Cees tuli Eestisse, et alustada uut peatükki oma elus. Kaasas Hollandi juured, kaks poega ja hulk elukogemusi. Täna on ta leidnud oma koha Haapsalu lähedal, kus päevad mööduvad looduse, pere ja väikeste rõõmude keskel.
Intervjuu: Svea Stamberg & Tetiana Khimich
Loo pani kirja: Tetiana Khimich
Tere tulemast, hea lugeja
Meil on tõeliselt hea meel, et oled siia lehele jõudnud. Lubage tutvustada Ceesi, esimest külalist meie persoonilugudest. Tal on Hollandi juured, kuid ta on Eestis juba oma koha leidnud. Cees’il on nii palju häid lugusid ja veel paremaid retsepte, nii et temaga vesteldes ei pane tähelegi, kuidas aeg lendab.
Cees on 65-aastane terase mõistuse ja suure elukogemusega mees. Ta kolis Eestisse kindla eesmärgiga kasvatada siin oma kahte väikest poega. Nüüd on tema pojad jõudnud juba teismeikka ja kogevad selle eaga kaasnevaid väljakutseid.
Cees’i seltskonnas viibimine mõjub justkui istuksid külmal päevad praksuva kaminatule ääres.
Tema huumorimeel meenutab praksuvaid sädemeid kaminatules. Ta naljad on vaimukad, nutikad ja alati õigel hetkel olemas. Kui vestlus hakkab vaibuma, ütleb ta midagi tabavat ja teravat, mis ajab sind kindlasti naerma. Ta ei pinguta kunagi üle, vaid lisab täpselt parajal hetkel vestluses ühe mõtte, mis muudab olemise helgemaks, elavamaks ja lõbusamaks. Tema huumor on mänguline, veidi üllatav ja elust enesest.
„Cees on lühend nimest Cornelis, mis omakorda tuleneb nimest Cornelius. See oli nimi, mida kasutati juba umbes kaks tuhat aastat tagasi Roomas. Hollandis olid nimed Cornelis, Kees ja Cees kuuekümnendatel väga levinud ning neid nimesid oli ka minu peres palju. Mina sain nime oma vanaisa järgi, kes oli samuti Cornelis Witkamp. Mul oli ka vennapoeg sama nimega. Nad kõik on nüüdseks meie seast lahkunud, seega olen ma praegu ainus sellise nimega inimene maailmas. Ma olen täiesti ainulaadne!”“
„On palju, mida sa ei tea. Ja võib-olla ongi hea, et ei tea.“
ÜKS MÕTE CEESI ELUFILOSOOFIAST
Ta on oma elu sisse seadnud Haapsalu lähedases maakohas ja kuigi Ceesi süda tuksub juba Eesti rütmis, kannab ta endas siiani Hollandi vaimu.
„Miks sa Eestisse kolisid?” on küsimus, mida minult on korduvalt küsitut alates aastast 2019, kui siia kolisin. Hollandist Eestisse kolimine tundub paljudele veidi kummaline, palju loomulikum tundub vastupidine, et kolitakse Eestist Hollandisse. Ka Hollandis tekitas mu otsus omajagu küsimusi. Küsiti, kas ma pole selleks juba liiga vana, olin ju peaaegu kuuekümnene. Ma teadsin väga hästi, kui vana ma olen, aga vahel on elus ka midagi tähtsamat kui vanus. Nii ma lahkusin Hollandist, müüsin oma maja, pakkisin asjad ja kolisin koos kahe lapsega endisesse kolhoosi korterisse. Nüüd sa tead, miks ma Eestisse kolisin.
Esimesed aastad ei olnud lihtsad. Olin harjunud elama riigis, kus omavahelises suhtluses ollakse väga otsekohesed, vahel isegi liigagi otsekohesed. Siin kogesin aga hoopis teistsugust suhtlemisviisi. Pigem on suhtlus kaudne. Kui sa tead, kuidas suhtlus toimib, siis see töötab, aga keegi ei ütle sulle, kuidas tegelikult siin suhtlus käib. Oma tee leidmine, eriti igasugustes asjaajamistes, oli keeruline ja vahel on see keeruline siiani.
Õnneks olid mul siin varasemast ajast tuttavad, kellega olin kunagi koos töötanud. Nemad aitasid mind palju hetkedel, kui tundsin end segaduses olevat või mind valdas lootusetuse tunne. Aga mitte ainult sõbrad ei olnud toeks, vaid ka inimesed, keda ma varem ei tundnud. Märkasin, et just noored räägivad meelsasti inglise keeles, perearst suhtleb saksa keeles ja mu endine keeleõpetaja prantsuse keeles.“
Teistsugune normaalsus
Millised on esimesed kolm sõna, mis sul Eesti peale mõeldes pähe tulevad?
„Turvaline, rahulik, hõredalt asustatud. Ma võin tuua ühe näite. Ostsin talvel elektrilisejalgratta, sest kui sa saad 65-aastaseks, siis Hollandi seaduste kohaselt pead sa selle endale ostma ja sellega sõitma. See on nali muidugi. Tegelik põhjus oli muidugi see, et mu vasak põlv teeb mulle liiga. Läksin poodi ja ostsin elektriratta. Sõitsin raudteejaama, jäin seal seisma ja tegin rattast pilte. Saatsin pildid oma endistele kolleegidele tänutäheks, sest nemad olid kinkinud mulle selle ostuks 900 eurot.
Mul oli seljakott kaasas ja kaamera seal sees. Sõitsin edasi. Umbes kümme kilomeetrit hiljem tahtsin uuesti pilti teha, aga seljakotti mul enam polnud. Mõtlesin, et issand, olen oma koti ära kaotanud. Püüdsin meenutada, kus seda viimati nägin. Raudteejaamas, muidugi.
Sõitsin nii kiiresti tagasi kui sain. Ja seal see oligi. Pingi peal. Üks mees istus samal pingil, kus oli mu kott. Võtsin oma koti, mees naeratas ja ütles mulle midagi eesti keeles. Mina ütlesin aitäh ja sõitsin minema.
Hollandis oleks see mõeldamatu. Täiesti võimatu.“
Elu erinevad peatükid
Cees on paljude huvidega mees, kes leiab rõõmu nii lihtsatest hetkedest kui ka seiklustest. Ka tema tööalane teekond ei ole olnud sirgjooneline.
„Olen nüüd pensionil. Varem olen aga töötanud postiljonina, administraatorina, müünud kohvimasinaid, tegelenud maaparandusprojektidega, töötanud põllumeestega, teinud lobitööd valitsuse liikmetega ning töötanud ökoloogina. Ma arvan, et neist kõige olulisem on vist viimane.
Tegin väiksemaid projekte peamiselt koos põllumeestega, et parandada lindude elutingimusi. Selliseid projekte tegime ka Ukrainas.“
Cees ei pruugi end ise talunikuks pidada, aga ausalt öeldes on ta sellele üsna lähedal. Ei ole tal ei lehmi ega kanu, küll aga on tal vana ja tark koer, kes valvab õue nagu see oleks tema kuningriik. Igal kevadel, justkui kellavärk, käärib Cees käised üles ja paneb käed mulda. Ka sel aastal, nagu paljudel varasematelgi, istutas ta paprikaid ja tomateid. Mitte auhindade või turul müümise jaoks, vaid lihtsalt selleks, et toita oma peret ja võib-olla ka mõnda sõpra.
„Siin, Eestis, teen ma ainult neid asju, mida mulle meeldib teha.“
„Hoolitsen oma kahe poja eest, käin linde vaatlemas, sõidan rattaga, jalutan, püüan ööliblikaid, vaatan liblikaid, külastan sõpru, käin kontsertidel ja kaks korda aastas puhkan. Üks puhkus koos poistega, teine ilma nendeta. Lisaks on mul kaks talumaja, mis nõuavad omajagu aega ja raha, olgu selleks renoveerimine, niitmine või midagi muud sellist.“
Elu omas rütmis
Cees on selline inimene, kes mõjub nagu vanem vend, keda sul kunagi ei olnud. Ta kuulab rahulikult, kui räägid oma tööpäeva muredest ja oskab anda nõu kui seda vajad. Ta on lihtne ja avatud. Kui pakud välja mõne väikese reisi või väljasõidu, on ta suure tõenäosusega esimene, kes ütleb: „Minuga võid arvestada.“
„Pärast viit aastat naudin ma endiselt siin elamist. Tõsi, kolmandal korrusel elamine ei ole võib-olla ideaalne, aga Eesti on minu jaoks rahulik maa. See, kas sind ümbritseb üks miljon või kaheksateist miljonit inimest, muudab palju. Siin saan ma kõndida metsas kolm või isegi neli tundi, ilma et kohtaksin teisi inimesi. Hollandis on see võimatu, seal on alati keegi kuskil.
Kas ma igatsen Hollandit? Jah, mõnes mõttes küll. Kõige rohkem torkab silma see, kui palju eestlased vajavad oma isiklikku ruumi. Mina ei sekku sinu asjadesse ja sina ära sekku minu omadesse. Hollandis on täiesti tavaline poes juttu ajada või naabritega kohvi juua. Need on väikesed asjad, aga just need määravad, kas oled rohkem omaette või tunned end osana kogukonnast. Aga sellest hoolimata jään ma siia ja leian oma tee.“
Lihapallid, mälestused ja kodune maitse
Cees jagas meiega lahkelt oma pere lihapalliretsepti, mida on edasi antud põlvest põlve. Selles on nii palju soojust, kodutunnet ja hoolt, et iga amps toob kaasa killukese kodu. Ja võib-olla ka väikese salajase võlu, sest isegi tema pojad ei suuda kiusatusele vastu panna ja võtavad alati ühe lisaportsjoni.
Ja üks väike saladus veel. Cees ei kutsunudki meid tegelikult külla, ei mingit ametlikku kokkulepet ega viisakat kutset. Me lihtsalt andsime talle teada: „Homme tuleme sulle külla. Ja parem oleks, kui laual ootab midagi hollandi köögist.“
Nagu talle omane, võttis ta seda rahulikult, tegi meile maitsva õhtusöögi ja need lihapallid… need olid tõesti täiuslikud. Mitte liiga soolased, mõnusalt sügava maitsega ja täpselt sellised, mis panevad sind tahtma juurde küsida. Võib-olla isegi teist või kolmandat portsu.
Lõimumine läbi maitse
Toit on üks lihtsamaid viise kultuuri jagamiseks. Cees otsustas seda teha omal moel, pakkudes külalistele väikese pilgu Hollandi kööki.
Õhtu lõppes küsimusega, mida ta ise ei osanud oodata: kas saaks ka retsepti?
Ceesi lihapallide lugu
Ceesi lihapallide lugu
Cees kirjutab:
Üks selle lõimumisprojekti eesmärke on ka üksteise kultuuri jagamine. Mul oli rõõm võõrustada kahte külalist, kes tahtsid teada, milline maitse on traditsioonilisel Hollandi toidul. Ausalt öeldes ei ole sellel just väga palju maitset. Kui ma kuuekümnendatel üles kasvasin, koosnes tüüpiline Hollandi õhtusöök köögiviljadest, talvel enamasti kapsast, keedetud kartulitest ja veidi lihast. Ja kõik. Maitseaineid ei kasutatud, ainult natuke soola.
Kui Svea ja Tetiana teatasid, et nad tulevad külla, muutusin veidi ärevaks. Otsustasin selle veidi omamoodi lahendada. Kapsa asemel valisin lillkapsa, keedukartulite asemel praekartulid ja peekoni asemel lihapalli. Muide, kastme unustasin täiesti. Vabandust.
Õhtu oli väga meeldiv ja mõni päev hiljem nad küsisid, kas ma saaksin jagada oma lihapalliretsepti. Olin ausalt öeldes üllatunud. Mu lihapallid pidid olema ilusasti ümmargused, aga tegelikult meenutasid need pigem Haapsalu promenaadi munakive. Aga maitsesid hästi.
Kuuekümnendatel ei õpetatud poisse süüa tegema. Minu elu pidi kulgema üsna etteaimatavat rada: kool, pruut, abikaasa, maja ja lapsed. Aga elu läks teisiti. Elu Hollandis 70ndatel oli teistsugune kui mu vanemad harjunud olid. Minu pruudile, kellest kunagi ei saanudki mu abikaasat, söögitegemine ei meeldinud, ning nii sai köögist ajapikku hoopis minu pärusmaa. Samas ei olnud lihapallid meie peres kunagi tavapärane roog, kuna kõik mu pereliikmed olid taimetoidulised.
Nii et tegelikult ei ole mul mingit traditsioonilist pereretsepti. Leidsin selle retsepti ühelt Hollandi kokalt.
Retsept
Retsept
KOOSTISOSAD:
- 500 g hakkliha
- 2 lahtiklopitud muna
- 75 g riivsaia
- 250 ml puljongit (ideaalis veidi paksem, võib lasta tavalisel puljongil veidi kokku keeda)
- 20 g võid
- 1 supilusikatäis sinepit
- 1 teelusikatäis sibulapulbrit (võib asendada küüslaugupulbriga)
- 1 teelusikatäis paprikapulbrit
- 1 teelusikatäis Worcestershire’i kastet
- 1 supilusikatäis ketjap manis’t või muud magusamat sojakastet
- sool
- must pipar
Valmistamine:
Sega kausis hakkliha, munad, riivsai, sool, pipar, sinep, sibulapulber, paprikapulber ja Worcestershire’i kaste. Sõtku mass korralikult läbi, kuni kõik on ühtlane.
Jaga segu soovitud suurusega pallideks. Võid teha näiteks neli suuremat või umbes kümme väiksemat lihapalli. Niisuta käed kergelt veega, nii on palle lihtsam ühtlaseks vormida.
Aseta lihapallid taldrikule ja pane need umbes 30 minutiks külmkappi.
Kuumuta paksupõhjaline pott keskmisel kuumusel ja lisa veidi rapsiõli. Tõsta lihapallid potti ning prae neid umbes 10 minutit, keerates aeg-ajalt, kuni need on igast küljest kenasti pruunistunud.
Lisa või ja samal ajal soojenda puljong eraldi potis.
Kui lihapallid on ühtlaselt pruunid, vala peale soe puljong ja lisa sojakaste. Kata pott kaanega ning lase madalamal kuumusel umbes 20 minutit haududa. Keera lihapalle aeg-ajalt.
20 minuti pärast on roog valmis. Serveeri kohe.
Head isu!
