Adami lugu
Adam tuli Eestisse ilma igasuguse plaanita. Teda lummas eesti keele salapärane kõla. Täna on temast saanud üks viljakamaid eesti kirjanduse vahendajaid maailmas ning ta on leidnud oma sadama Haapsalu vaiksetel tänavatel.
Intervjuu: Svea Stamberg & Tetiana Khimich
Loo pani kirja: Tetiana Khimich
Miks Eesti?
Ta ei tulnud Eestisse paremat elu otsima. Ta tuli keele pärast, millest ta isegi aru ei saanud.
Ei kindlat plaani, ei ootavat töökohta ega ühtegi konkreetset põhjust, mis oleks veennud praktilise meelega inimest. Oli vaid sisetunne, et see kummaline ja kauge keel on järgimist väärt. Nii ta oma vaistu järgiski.
Aga milline oli olukord kakskümmend aastat tagasi?
„Teistsugune. On hämmastav näha, kuidas riik on kahekümne aasta jooksul muutunud. Kui meenutada, milline kõik tol ajal oli, siis oli veel tugevalt tunda üheksakümnendate üleminekuperioodi hõngu ning okupatsiooniaja hääbuvaid jälgi. Nüüdseks on mõned asjad muutunud paremuse poole, teised aga mitte nii väga.“
Ta ütleb naljatades, et Eesti on justkui Soome tüütu väikevend, kes vaatab talle pidevalt alt üles ja ootab tema heakskiitu. Teised Balti riigid on tema silmis aga nagu veidi tüütud kasuõed ja -vennad ühes suures ja segases peres.
Elu, mis ei püüa olla lihtne
Ta leiab, et majanduslikult on toimetulek muutunud palju raskemaks, eriti pärast euro kasutuselevõttu. Eesti inflatsioon on sageli olnud euroalal üks kõrgemaid.
„Olen vabakutseline kunstnik, kirjanik, luuletaja ja tõlkija. Ots otsaga kokku tulla on muutunud üha keerulisemaks, sest maksud ja hinnad on tõusnud, aga mina kunstnikuna ei saa oma hindu tõsta samas tempos nagu teised. Samuti on kasvanud nii ajasurve kui ka üldine koormus.“
Eestis tegutsevad paljud vabakutselised enda osaühingu kaudu. Nad teevad ettevõtte, mille kaudu nad oma tulusid ja kulusid haldavad. Alguses võib see tunduda ületamatu, bürokraatlik ja võõras, kuid ajapikku kohanetakse. Kui korra on süsteem selgeks saanud, on see toimiv viis vabakutselise töö korraldamiseks.
„Valitsus on väikeettevõtjate elu juba aastaid keerulisemaks teinud, nii et vahel tundub, et sellest süsteemist polegi võimalik võita. Aga jah, ma püüan mitte liiga palju kurta. See on ikkagi minu… ma armastan Eestit, see on minu kodu.“
See pidi olema eksperiment
„Tulin siia, et teada saada, kas keelekümbluse ja kogukonna loomise abil on võimalik keelt selgeks õppida ning tahtsin kogeda, mis tunne on olla sisserändaja.“
2006. aastal õppis ta Minnesota ülikoolis, kust ta ka ise pärit on. Esmalt veetis ta kuu aega Kiievis vene keele programmis, suheldes kohalike Ukraina noortega.
„See oli väga viinarohke kuu, aga samas väga lõbus ja lahe aeg.“
Sama aasta augustis läks ta Peterburi ja jäi sinna peaaegu kuueks kuuks. Selle aja jooksul käis ta esimest korda Eestis, tehes õppeprogrammi raames ühe nädalavahetuse reisi.
„Niipea kui seda keelt kuulsin, loksus kõik paika. Selle keele kõla oli nõiduslik.“
HETK, MILLEST ALGAS ADAMI EESTI LUGU
„Ma vaimustusin sellest kohe ja tahtsin teada saada, kas seda on võimalik õppida. Tahtsin aru saada, kuidas see keel toimib.“
„Raamatupoodides ei olnud selliseid keeleõpikuid. Inglise-eesti õpikuid oli väga raske leida. Vene-eesti omi leidus siin-seal, aga mina tahtsin õppida eesti keelt just inglise keele kaudu. Nii alustasin sõnaraamatu, vestmiku ja mõne ajalehega ning püüdsin ise eesti keele grammatikat ja sõnavara selgeks teha“
„2007. aasta suvel läksin Tallinna Ülikooli kuu aega kestnud suvekooli ja sain esimest korda keelt õppida ka klassiruumis.“
Pärast Minnesota ülikooli lõpetamist teadis ta, et kohvikus töötamine ei ole pikaajaline lahendus. Nii tegi ta julge otsuse ja kolis Eestisse, et elada täielikult keele ja kultuuri sees. Ta õppis tegutsedes, kohtus inimestega ja seadis oma elu käigu pealt paika.
Esimene aasta oli raske. Aga ta jäi.
Armastus töökohal
„Töötasime koos kohvikus. Ta oli minu esimene tõsine partner. See oli aasta 2008, mil elu ei keerelnud veel ainult mobiiltelefonide ümber. Me ei olnud kogu aeg samas vahetuses ja seetõttu jätsime üksteisele kirju. Meil olid väikesed salajased peidukohad, kuhu jätsime sõnumeid või muid asjakesi.“
„See oli minu esimene tõeliselt suur armastus. Olime koos viis aastat.“
„Ma olin tegelikult juba peaaegu tagasi kolimas. Piletid olid ostetud ja olin leidnud Minneapolises isegi korteri, mida üürida.“
Ta mõtles, et olgu, see oli hea eksperiment, aga tänu sellele suhtele otsustas ta siiski jätkata.
„Ja kui see suhe läbi sai, oli siin elamist väga raske jätkata. Aga just tänu sellele sain ma aru, et mu side ei olnud seotud ainult ühe inimesega. See on endiselt see keel. See on endiselt see riik.“
Ta ütleb, et on läbinud terve Eesti…
Ta ütleb, et on risti-rästi läbi käinud Eesti, kuid Lääne-Eesti on teda alati kõige enam tõmmanud. Kunagi oli tema koduks Tallinn, kuid viimased kuus aastat on ta elanud Haapsalus. Kohas, mida ta oli kaua igatsenud ja mille ta lõpuks leidis.
Üks tema lemmikpaiku on Bürgermeistri holmi poolsaare tipus. Suvel käib ta seal ujumas. Sealne eriline vaikus, klaasjas ja liikumatu vaade veepiirini on justkui hinge kinni pidav hetk. Noarootsis on tal väike metsatukk, kus päikesepaneel püüab valgust ja kus ta saab lihtsalt puude vahel olla.
Ka saared kutsuvad teda. Eriti Hiiumaa. Ta sõidab jalgrattaga Rohukülla, läheb praamile, kaasas vaid telk, magamiskott ja veidi toitu ning laseb tuultel ja radadel end juhtida. Ta telgib, matkab ja jälgib, kuidas elu kulgeb aeglaselt, omasoodu ja kiirustamata.
„Miks Hiiumaa, mitte Saaremaa? See on hea küsimus. Hiiumaal ja Saaremaal olles tekib erinev tunne. Mulle meeldib Saaremaa, meeldib Kuressaare ja teised kohad ka, aga seal on lihtsalt rohkem rahvast.“
Ta näeb Hiiumaad sügavalt vaikse, metsarohke saarena, kus loodus laiub segamatult ja inimeste kohalolu on vaevumärgatav. Erinevalt linnalisemast Saaremaast on Hiiumaal omamoodi lähedus ja soojus. Hubane, aga samas avatud. See tõmbab ligi. Tal on sõpru, kes on sinna tagasi pöördunud. Talle tundub, et saar võtab tulijad vaikselt omaks, pakkudes nii üksindust kui ka kuuluvustunnet.
Rahu ja vastutuse vahel
„Mul on nüüd tütar, kes sai just neljaseks. Nii et kogu mu päevakava keerleb suuresti tema ümber.“
„Selline mu päev ongi. Tavaliselt tõusen üles ja viin ta lasteaeda. Sellistel päevadel nagu täna, kui tal on köha või ta on tõbine, jääb ta koju. Pärast seda jätkan oma päeva ja asun tööle.“
„Vastan mõnele meilile ja hakkan tõlkima.“
„Ma ei tea, kas jään koju ja jätkan seal tõlkimist või tulen siia oma raamatupoodi-kohvikusse ja avan poe. Kasutan seda justkui oma kontorina … kui inimesed astuvad sisse ja ostavad kohvi, jooke või raamatuid, siis aitavad nad mul üüri maksta.“
„Ma ei teeni sellega raha. Ideaalne oleks, kui ma jääksin vähemalt nulli ja see mulle midagi maksma ei läheks. Samas on väga tore, et mul selline koht olemas on.“
„Tahaksin, et mul oleks rohkem aega keskenduda sellele, mida ise teha tahan. Kui mul oleks rohkem aega rahulikult oma tööle keskenduda. Lihtsalt selline oma aeg. Aga väikese lapsega… need unistused saavad teoks alles aastate pärast.“
Talv?! Jälle?!
„Kuidas sa end siin üheksa kuud järjest hulluks minemast säästad?“
„See on hea küsimus. Küsin seda endalt tegelikult igal aastal. See pimedus… tunnen, et see on kõige raskem osa.“
„Talisuplemine annab tõelise energialaksu. Aga ma pole seda juba üle kahe kuu teinud. Merevee tase langes nii madalale, jääd oli nii palju ja vett oli vaid meetri jagu. Siis oli lihtsalt… kadus tahtmine iga päev mudavanne võtta.“
Tema suhe siinse ilmaga ei ole just kõige tervislikum.
„Minnesotas langeb temperatuur kuni miinus 40 kraadini. Siin ei ole see nii äärmuslik, aga see tundub vahel nagu vägivaldne suhe.“
„Kui on pime ja külm ning oled õnnetu, siis sa ei saa aru, miks sa siin oled. Aga siis tuleb esimene soe päev ja sa andestad kõik.“
Ta on aru saanud, et tema jaoks ei pruugi täiesti „tervislikku“ varianti kusagil olemas olla. Põhjamaisel kliimal on oma võlu, kuid sellega käivad kaasas karmid talved. Hingelt on ta põhjamaalane, keda tõmbavad lumi, jää ja talvine kargus. Pikad pimedad perioodid aga mõjuvad talle endiselt väljakutsena, millega ta igal aastal silmitsi seisab.
Ta armastab neid üksikuid sooje nädalaid aprilli lõpus ja mais, kui mets ärkab ellu ja meri kutsub. Isegi kui sääsed ja puugid tuletavad meelde, miks ei saa iga päev õues olla. Ta on üles kasvanud Minnesota ja Loode-Wisconsini metsades ning on harjunud looduse ja selle vaiksete võludega.
Meri on aga midagi uut, midagi maagilist. Tema ideaalne päev on lihtne: sõita süstaga mõnele väikesele asustamata saarele, ujuda, lugeda, juua üks õlu, võib-olla natuke tõlkida, aga peamiselt lihtsalt olla ja hingata ümbritsetuna veest ja taevast. Rahu on see, mida ta igatseb. Isegi nelja-aastase tütre kõrvalt on sellised hetked, sageli pärast sauna või looduses viibimist, haruldased ja väärtuslikud.“
Lemmikloomad seevastu ei ole kunagi päriselt tema südant võitnud.
Õlu või tervislik toit?
Talle meeldib Eesti käsitööõlu, kuigi tema meelest tehakse seda Minnesotas endiselt paremini. Adam on ka ise õlut pruulinud, kuid ausalt öeldes meeldib talle rohkem teiste tehtut maitsta.
Ja toit… oh, toit! Euroopa toorained on värskemad, rikkalikumad ja kuidagi tõelisemad kui need, mida ta Ameerika Ühendriikides leidis.
„Toit ei olnud küll üks põhjustest, miks ma Eestisse kolisin, aga ma ei kurda selle üle.“
Ta märkab erinevust koostisosades. Pärast nädalat USA-s on ta nahk rasusem ja enesetunne pole päris õige. Eestis on toit lihtne ja toekas: talvel verivorst, vahel ka tatar. Enamasti eelistab ta ise süüa teha: tacod, riisikausid ja lihtsad pastaroad. See on praktiline, nauditav ja teeb igapäevaelu veidi paremaks.
Minnesota
Ta ei käi enam Minnesotas kuigi sageli, osalt seetõttu, et lennupiletid on kallid, osalt seetõttu, et elu seal tundub praegu keeruline. Ometi on sellel paigal tema südames eriline koht. Ta igatseb nii inimesi kui ka maastikke, mille keskel ta üles kasvas. Viimati käis ta seal peaaegu kaks aastat tagasi ühe sõbra pulmas.
Sel suvel võib ta küll ühe Eesti kooriga Californiasse reisida, kuid ta kõhkleb veel nii kulude kui ka USA pingelise poliitilise olukorra pärast.
„Minnesota on mulle endiselt väga kallis. See on paik, mida ma tõesti armastan.“
Koor? Miks mitte?!
Ta on laulnud ühes Tallinna kooris juba üle kümne aasta ja sinna sattumine oli puhas juhus. Või ehk saatus, millele aitas veidi õlut kaasa. Ta oli otsinud võimalust Eestis rohkem muusikaga tegeleda: viiulit oli ta mänginud juba neljandast eluaastast saadik, tegelenud rahvamuusikaga ja mänginud orkestris, aga midagi püsivat tal ei olnud.
Ühel õhtul, olles sõbraga veidi napsitanud, märkas ta paari meest, kes olid avalikus kohas teineteisega hellad. „Vau,“ mõtles ta, „see on ilus.“ Ta tegi neile komplimendi ja küsis, kust nad üksteist tunnevad. Nad vastasid muuseas: „Ah, me laulame kooris.“
Muidugi. Koorid. Lähedased, soojad, draamavabad mehed kooris – see tundus ideaalne. Üks asi viis teiseni, nad andsid talle kontaktid ja kutsusid ettelaulmisele. Kümme aastat hiljem on ta endiselt seal, reisib mööda Euroopat (Austrias, Saksamaal, Põhja-Iirimaal, Rootsis ja Lätis) ja naudib iga higist, emotsionaalset ja veidi kaootilist hetke.
Seal on laulmist, naeru ja vahel puudutab mõni laul teda nii sügavalt, et ta lihtsalt nutab keset festivali.
„See on tõesti väga äge. See täidab mu hinge. Tänu sellele olen leidnud endale väga head sõbrad ja kogukonna, mida mul oli vaja. Eestlastega sõbraks saamine ei ole just kõige lihtsam, nagu sa ilmselt tead.“
Eestis sõprussuhete loomine meenutas talle salajasse klubisse pääsemist.
Enamik valib oma eluaegsed sõbrad juba kooliajal, sõpruse kast on justkui linnukesega märgitud ja mõeldud, et jah, missioon täidetud ja uutele liikmetele on sisenemine keelatud.
Aastate jooksul ehitas ta endale Eestis samm-sammult üles elu ja sõprussuhted. Adam tegi seda kirjutamise, Kirjanike Liidu, segakoori Noorus ja muude tegevuste kaudu. See võttis aega, kuid nüüd, tänu neile sidemetele, tunneb ta end siin nagu kodus.
Keel, mis võttis ta omaks
Ta on tegelenud tõlkimisega vähemalt 16 aastat. See algas tagasihoidlikult kui ta vabatahtlikuna uudisartikleid ühele soome-ugri mittetulundusühingule tõlkis, kuni jõudis lõpuks Eesti Kirjanduse Teabekeskuseni. 2010. aastaks oli kirjanduse tõlkimisest saanud tema põhitöö.
„Ma arvan, et olen alates 2011. aastast olnud ainus täiskohaga eesti kirjanduse inglise keelde tõlkija maailmas. Nii kitsast nišši annab maailmas taga otsida.”
Mõned teosed on teda sügavalt puudutanud, näiteks Tõnu Õnnepalu „Harjutused”, mille rahulik ja mõtlik stiil tundus talle kummaliselt tuttav, justkui oleks neil sama mõtte- ja tundelaad.
Ja siis Lennart Meri „Hõbevalge“ – tema seni kõige ambitsioonikam projekt. Eelmisel aastal ilmunud teos oli tohutu väljakutse, kus põimus mitu lugu, keerukas keelekasutus ja peened nüansid. Selle tõlkimine ei olnud lihtne, kuid Meri nägemuse edasiandmine teise keelde täitis teda uhkusega. See tunne tasub kõik need unetud ööd ja vaevarikkad sõnavalikud ära.
Karjääri alguses oli tal õnn saada kolm aastat kirjanikupalka. Kultuuriministeeriumi ja Eesti Kirjanike Liidu loodud võimalus andis talle hädavajalikku rahalist hingamisruumi. See andis talle võimaluse jätkata vabakutselisena ilma pideva majandusliku surveta ning lõpuks luua endale stabiilne elu, selle asemel, et kõike pidevalt edasi lükata.
Vaata ja kuula Adam Culleni luuletust tema kogust „Samblik / Lichen“. Ta esitab luuletuse „Rain / Vihm“ nii inglise kui ka eesti keeles.
Õnn
Küsisin temalt, kas ta on õnnelik inimene.
„Viimased paar aastat on olnud isiklikus plaanis väga rasked. See muudab vastamise kindlasti keeruliseks. Aga üldiselt on mul imeline tütar, ma elan Eestis ja isegi koos raskustega on see keskkond minu ümber… Ja nüüd on mul ka saun, kus saan oma mured välja higistada just siis ja nii tihti, kui hing seda ihkab. See on vist vahepealne vastus, aga pigem optimistlik.“
„Palju mu elus pole minu kontrolli all. Tuleb lihtsalt leppida sellega, mis on, kogu selle uudistehulluse ja maailma ebakindla suunaga. Kui suudan hoida tasakaalu ja jääda positiivsuse allikaks oma tütrele ja lähedastele, siis sellest mulle piisab.“
Miks ta jäi?
Ta vaatab aknast välja, saates pilguga merelt tagasi peegelduvat kevadvalgust. Kuskil pragmaatika ja luule, rammestuse ja rõõmu, baltiliku karguse ning pimeduse vahel leidis ta paiga, kus kestma jääda, et proovida, unistada ja naerda.
Lummav Eesti… kättesaamatu nagu uje neiu esimesel kohtingul. Koiduudusse rüütatud, kargete ehaloojangute paitatud, suveööde kirkuses virge ning läbi talvede venitatud. Talvede, mis on pikad ja aeglased nagu tilkuv vaik. Ta lummab oma keerukuse ja saladuslikkusega. Aga kui sa kord oled Eestile oma südame andnud, siis jääb ta sinna igavesti.
Eesti keele meloodia… nagu kevadkoidu hele laul, lindude hõige üle laidude või raevukas talvine tuisk. Nagu tuule mühin, õhukese jää praksatus laukal, jalgrattakella tilin, sammud munakiviteel, lennukite kauge sumin või laste naer.
Sellepärast ta siia tuligi.
Sellepärast ta jäi.
Nii sai temast tõlkija. Ja just see teebki teda õnnelikumaks.
Astu läbi Adami raamatupood-kohvikust
Külasta Haapsalus asuvat kohvikut Pagu, mis on ühtaegu kohvik, raamatupood ja hubane kultuuriline kohtumispaik.
Projekti „Lõimumise ja kohanemise tugi Haapsalus” raames on Adam seal korraldanud ka laupäevaseid eesti keele vestlushommikuid. Kui tahad teada, millised üritused toimuvad kohvikus Pagu, siis hoia silm peal Pagu Facebooki lehel. Kui soovid osaleda meie kohtumistel, vestlusringides või muudel üritustel, siis jälgi meie kodulehe kuulutusi.