Persoonilood
Ära räägi kellelegi suitsust
Noor türklasest kokk Ramazan on süüdanud tule nii köögis kui ka oma uues elus Haapsalus, õppides lisama elule vürtsi Eesti moodi.
Kui temaga kohtusime, oli kogu ruum täis suitsu. Hetkeks mõtlesin, kas oleme sattunud Türgi sauna. Meie vestluskaaslane oli ju Türgist, aga tegelikult proovis ta lihtsalt kaminasse tuld teha. Suits täitis kiiresti avara ruumi, mis muutus järjest külmemaks. Peagi olime sunnitud uksed pärani avama, et värske ja külm õhk sisse pääseks ning vänge suits välja.
Tekke polnud, teed ka mitte, aga jutt hoidis meid soojas. Istusime värisesedes ja naerdes ümber kamina. Intervjuu hakkas tunduma vähem tööna ja rohkem nagu külaskäik sõbra juures, kes palub sul jääda, kuni tuba soojaks läheb. Etterutates võib öelda, et tuba ei läinudki soojaks.
See oli meie teine kohtumine Ramazan Inalhaniga. Esimest korda olime kokku saanud projekti „Lõimumise ja kohanemise tugi Haapsalus” sarja Kohtumiste kohvik – lood maailmast raames, kus külaliseks oli hollandlane Cees. Cees rääkis sel kohtumisel Hollandi toidust, kultuurist ja traditsioonidest. Pärast üritust pakkusin Ramazanile, et ta võiks samuti meie projektis osaleda, ja ta nõustus peaaegu hetkegi mõtlemata. Nüüd istusimegi suitsuses ja poolkülmas terrassinurgas, viskasime nalja abielu üle ja rääkisime kirglikult toidust, nagu alati.
Ramazan on lõbus, aus ja soe inimene. Ta sai kiiresti aru, et kui restorani sildil on sõna „Türgi”, tekivad inimestes kohe kindlad ootused.
„Kui ma avan Türgi restorani ja seal pole kebabi ega dönerit, on inimesed pettunud,” naeris ta. „On klassikalisi retsepte, millest ei saa üle ega ümber.”
Samas on tal alati meeles ka teine suund, mis on rahulikum ja eestlastele rohkem meeltmööda. Tema arvates peitub võti maitses. Ramazani lemmikvürts pärineb Ida-Türgist ja selleks on tšillipipar, mida keedetakse, kuivatatakse ja purustatakse helvesteks, sageli Aleppo piirkonnast.
„See on eriline,” ütles ta. „Aga siin kasutan seda ettevaatlikult. Eestlased ütlevad tavaliselt: ‘Oi, kui vürtsikas!’ isegi siis, kui ma panen seda vaid näpuotsaga.”
Ta ei pahanda, pigem naudib seda kui väljakutset. Iga roa puhul mängib ta soola, hapu ja terava tasakaaluga nagu helimeister, kes püüab panna maitse õigesti kõlama just siin, Eestis.
Maitsed muutuvad koos paigaga. „Sellest ajast, kui ma Eestisse tulin, söön ma vähem soola ja vürtse. Mu enda loogika on muutunud,” tunnistas ta.
Siiski on üks roog, mida ta kibeleb oma tulevases restoranis pakkuma: aeglaselt hautatud lambakints kartulipüree ja punase veini kastmega. See on rikkalik, hoolikalt valmistatud ja lohutav roog.
Ramazan ei pea end ülemuseks.
„Ma tahan olla inimene, kes köögis päriselt töötab, mitte see, kes käske jagab,” ütles ta. „Tulen hommikul tööle, kokkan, räägin inimestega, lähen koju ja tulen järgmisel päeval tagasi. Ilma draamata. Lihtsalt töö. Saades iga kuu ja aastaga natuke paremaks, et pakkuda siinsetele elanikele veelgi paremat Türgi kööki.”
Restorane on olnud nende perekonnas juba mitu põlvkonda. Tema isa töötas Istanbulis kakskümmend aastat ning vend on oma restorani pidanud juba viisteist.
„Vendade seas on meie peres ainult kaks kokka,” naeris Ramazan. „Kui minu vennal on restoran ja minul mitte, siis häbi mulle. Mul peab ka oma restoran olema.”
Kõige lõbusam osa Ramazani loos on tema ema.
Ta on köögis range ja hoiab oma retsepte nagu riigisaladusi. „Ta ei lasknud mul kunagi süüa teha. Isegi nüüd lähen ma kööki ainult vett võtma,” naeris Ramazan.
Kui ta viib emale oma valmistatud toidu, maitseb ema seda, mõtleb veidi ja ütleb siis annab oma hinnangu: „Soola on puudu. Musta pipart on puudu.”
Võib-olla talle tegelikult meeldib, aga ta lihtsalt ei ütle seda.
Peres naljatatakse, et mõnda retsepti on raskem kätte saada kui kulda.
Meie peres on põhinali:
„Mõnda retsepti on raskem kätte saada kui kulda.”
Kui Ramazanilt küsiti, mis talle Eesti köögi juures kõige rohkem meeldib, ei pidanud ta hetkekski mõtlema.
„Must leib,” ütles ta kohe, peaaegu pidulikult. „Seda süüakse supi kõrvale, kasutatakse magustoitudes — kõiges on must leib! Mulle meeldib see.”
Siis, kõigi üllatuseks, lisas ta: „Ja verivorst.”
Ta naeris, nähes mu imestust.
„Jah! Koos kartuli ja võiga on see minu arvates parim kombinatsioon. Alguses mõtlesin, et mitte mingil juhul, aga nüüd… See on imemaitsev.”
Eesti kalast räägib Ramazan nii, nagu teised räägivad päikeseloojangutest.
„Balti meres on suurepärased kalad: tursk, ahven… Eriti hea on nendest teha kalakotlette. Need jäävad mahlased ja rasvased, lihtsalt täiuslikud.”
Ta plaanib pakkuda Eesti kala ka oma tulevase restorani menüüs Türgis. „Sama kala, teine meri,” ütleb ta muigega. „Saame neid jagada.”
Ramazan elab koos abikaasa ja väikese tütrega Haapsalu lähedal väikeses külas, kus on palju rohelust ja kõik teavad, kelle kass kelle aeda parajasti külla läheb.
„Istanbulis on miljoneid inimesi,” ütleb ta. „Siin on võib-olla kaks tuhat. Täiuslik! Vähem inimesi, vähem müra. See on just see, mis on minu unistus.”
Perel on paindlik plaan: pool aastat elavad nad Eestis ja pool aastat Türgis.
„Suvi on siin imeline, mil õues on kakskümmend kraadi ja päike. Aga talv on siin liiga pime,” naerab ta.
Nende tütar, kes on nüüdseks kaheaastane, räägib juba soravalt eesti keelt ja õpetab seda vahel ka isale.
„Ta käib väikeses lasteaias, kus rühmas on ainult kümme last,” räägib Ramazan uhkusega. „Mõnikord ta ei taha lasteaiast koju tulla. Hakkab nutma, sest tahaks veel mängida. See teeb mind nii õnnelikuks, sest see tähendab, et ta tunneb end seal kui kodus.”
Siis lisab ta muiates: „Aga hommikuti ei taha ta muidugi lasteaeda minna, nii nagu kõik lapsed.”
Ta jääb hetkeks mõttesse, kuid vaid korraks. „Haridus Eestis?” ütleb ta ja naeratab. „See meeldib mulle väga. Ja see on tasuta!”
„Türgis võib lasteaiakoht aastas maksta kolmkümmend tuhat eurot. Ma olin šokis, kui seda kuulsin. Mõtlesin, et kas seal õpetatakse filosoofiat või tegeletakse lapsehoidmisega?”
„Türgis on meil veel üks erinev harjumus. Me läheme iga väikse asja pärast arsti juurde,” räägib Ramazan muigega. „Peavalu? Arst. Sõrm valutab? Arst. Mu ema läks kord arsti juurde, sest käsi tundus imelik. Võib-olla oli see lihtsalt konditsioneerist.”
Ta naeratab ja lisab: „Eestis saadetakse sind kõigepealt apteeki. Mulle see meeldib! Võtad tableti, lähed koju ja kõik saab korda. Ei mingit draamat ega haiglas tehtud selfisid.”
Ramazan naerab, kui küsin, kas ta igatseb Türgi viisi, kuidas igapäevaselt käiakse läbi sõprade, sugulaste ja naabrite juures. „Türgis oleme liiga sotsiaalsed,” ütleb ta. „Mu ema käib mu õe juures, siis onu juures, siis mu venna restoranis… Ta külastab isegi mu venna töötajaid nende kodudes ja tunneb kõigi peresid! Ma arvan, et tal on rohkem sotsiaalelu kui internetil.”
Ta jätkab muiates: „Aga Eestis… mulle meeldib see vaikus ja ruum.”
„Siin on inimesed nagu jää. Sa pead nad kõigepealt üles sulatama ja kui see on tehtud, püsivad nad väga kaua soojad.”
Ta rääkis, et kulus kolm aastat, enne kui tema ja üks kohalik sõber tõeliselt rääkima hakkasid. „Kohtusime Kreeka restoranis. Ja alles peale kolme aasta hakkasime lõpuks vestlema!” naerab Ramazan. „Aga nii ongi hea. Türgis ütled tere ja oled kohe parim sõber. Siin vajavad inimesed rohkem distantsi. Ja ma austan seda.”
Siis ütles ta midagi, mis pani meid mõlemad südamest naerma: „Kui ma Türgis elasin, siis enne, kui korterist välja läksin, piilusin alati uksepiiguaugust koridori,” jutustab Ramazan. „Kui nägin, et seal on mõni naaber, siis ootasin, kuni ta ära läheb. Sest kui ta mind oleks näinud, oleks mind tabanud küsimustelaviin: Kuidas läheb? Kuidas elu? Kas müüsid oma auto? Ja üleüldse, kust ta mu autost teadis!”
Ta naerab ja kehitatab õlgu. „Nii et võib-olla olen kogu aeg olnud natuke eestlane.”
Kui restoran on suletud ja ta tütar lõpuks magama jääb, algab Ramazani teine elu, mis on täis vaikust.
„Mul on ATH (tähelepanu- ja aktiivsushäire), olen selline olnud lapsepõlvest saadik. Ma ei suuda paigal püsida, mul on alati vaja midagi teha. Aga kui ma loen, siis ma tardun. See on nagu hüpnoos.”
Ta naerab ja raputab pead. „Mõnikord loen hommikust õhtuni ega märka, et olen tundideks ühte asendisse jäänud. Selg hakkab valutama, jalad surevad ära, aga ma isegi ei pane tähele. Raamatud on palju huvitavamad kui päris elu.”
Enamikul õhtutel, kui kõik teised juba magavad, avab ta taas raamatu. „Ma tean, et kahetsen seda hommikul,” naeratab ta. „Aga ma teen seda ikkagi. See on rahulik aeg. Tunnen, nagu oleksin midagi korda saatnud.”
Ta loeb kõike alates klassikast kuni majandusteemadeni. Tema lemmikraamatud on aga fantaasiaraamatud, mis loovad terve maailma. „Tolkien, muidugi. Sõrmuste isand, Kääbik. Aga ka Numenori langus. Seda viimast paljud ei tunne. Tolkien lõi oma keeled, tähestikud, rahvad, ajaloo. Kujutlusvõime täisvõimsusel. Ma armastan seda.”
Detektiivikirjandusega on aga hoopis teine lugu. „Ma tunnen end nii rumalana, kui loen Agatha Christiet,” naerab Ramazan. „Mitte ükski minu oletus ei lähe kunagi täppi! Mõtlen siis, et võib-olla mu IQ on ahviga samal tasemel.”
Kodus on toiduvalmistamine Ramazani jaoks nii töö kui ka harjumus, kuigi see ei ole alati vabatahtlik.
„Kui me Eestisse kolisime, kokkas mu naine esimesed kaks-kolm kuud,” meenutab ta. „Ühel päeval ta aga ütles: ‘Tead, sina teed süüa minust paremini.’ Ja oligi kõik. Sellest hetkest alates oli minu saatus otsustatud.”
Ramazan naerab südamest, justkui oleks sellest möödunud juba terve igavik. „Nii et nüüd ma kokkan nii tööl kui ka kodus. Meil on kokkulepe, et mina teen süüa ja tema peseb nõud. Aga pärast õhtusööki ütleb ta alati, et hoolitse sa lapse eest ja ma pesen nõud hiljem. Tegelikult ei pese ta neid kunagi!”
Ramazan raputab pead ja naerab. „Ma ütlesin talle, et järgmisel korral mina süüa ei tee, mille peale tema ainult naeratab.”
„Selline see abielu ongi .”
„Õhtuti vaatame koos midagi Netflixist,” räägib Ramazan. „Meil on täiesti erinev maitse. Tema armastab neid lõputuid krimi-, armastus- ja draamaseriaale. Mina eelistan filme.”
Ta muigab. „Aga noh, me oleme abielus, nii et loomulikult vaatame me seda, mida tema tahab.” Ramazan naerab ja lisab: „Ja kui ta lõpuks magama jääb, siis saan lõpuks vaadata seda, mida mina tahan.”
See tasakaal väikeste vaidluste, naljade ja vaikiva mõistmise vahel ongi see, mida Ramazan nimetab tõeliseks rahuks.
„Kui ma olin noorem, tahtsin kogu aeg väljas käia,” ütleb ta. „Sõpradega rääkida poliitikast ja filosoofiast, juua keskööl kohvi ja arutada maailmaasju.”
Ta naeratab ja lisab vaikselt: „Aga nüüd tahan lihtsalt stabiilsust. Teadmist, et mu naine ja tütar on kodus, et ma saan südaööl magama minna, hommikul vara tõusta, kokata, töötada ja siis tagasi tulla. See on minu õnn.”
Kui küsin, kas ta on õnnelik inimene, jääb ta hetkeks mõttesse ja vastab siis ausalt: „See sõltub, kus ma olen. Eestis olen õnnelik, Türgis vähem.”
Ta selgitab seda sama otsekoheselt nagu kõiki oma lugusid. „Türgis käis mu ema minu juures iga päev. Ta vaatas ringi ja küsis: ‘Miks su kodu on nii segamini? Miks su laps pole kell viis kodus? Miks sa seda veel pole pesnud?’” Ramazan naerab ja raputab pead.
„Eestis ei ütle mulle keegi, mida ma tegema pean. Ma olen oma elu peremees. Lõpuks.”
Ramazani jaoks ei seisne õnn luksuses, vaid rahus. „Kui ma olin noorem, kõlas abielu esialgu nagu vangla,” tunnistab ta. „Aga see oli lihtsalt see, mida inimesed minu ümber ütlesid. Pärast abiellumist sain aru, et tegelikult on abielu hoopis vabadus. Tõeline vabadus. Sest see tähendab vabadust, mitte tunnet justkui oleksid puuris”
Ta on olnud abielus viis aastat, neist neli koos lapsega ja nimetab seda parimaks osaks täiskasvanuks saamisest.
„Varem ei olnud mul kunagi pikki suhteid. Kõige pikem kestis kolm kuud!” naerab ta. „Nüüd on mul naine, tütar ja rahu. See on minu edulugu.”
Kui küsin, mis talle Eestis elamise juures kõige rohkem meeldib, ei pea Ramazan hetkekski mõtlema. „Vaikus. Õhk. Ruum.” ütleb ta siiralt.
Ta mõtleb hetke ja lisab: „Ja see tunne, kui ma hommikul oma armsas väikeses kodukülas ärkan… Kõik on ümberringi vaikne, ainult linnulaul ja tuules õõtsuvad lehed. Pole liiklust, pole signaale, pole stressi. See on nagu hetk, mil maailm teeb enne päeva algust sügava hingetõmbe.”
Ramazan vaatab pooleldi põlenud puuhalge kaminas ja jälgib, kuidas suits vaikselt hajub.
„Tegelikult pole mul palju vaja. Ainult üht head kohta, mis on päriselt minu oma, kus ma saan süüa teha, naerda ja elada.”
Kui meie jutt lõpeb, on suits lõpuks leidnud väljapääsu. Võib-olla märguandeks naabritele, et linnas on uus kokk. Ramazan lehvitab uksel, naeratab ja lõhnab kergelt kaminapuidu ja musta leiva järele. Kuskil Türgi ja Eesti vahel, vürtsi ja vaikuse piiril, on ta endale loonud elu, mis on oma lihtsuses täiuslik.
„Ära räägi kellelegi suitsust,“ oleks ta võinud öelda. Aga tal polnud vaja, ta teadis juba, et ma niikuinii räägin.