Persoonilood
Tee, kaksikud ja tuhat lugu
Tere, mu kallis lugeja. On aeg rääkida Nataliest, näitlejannast, kes kunagi astus lavale Moskvas, kuid nüüd korjab Eestis mustikaid, räägib pojaga Muumidest ja Harry Potterist ning õpib saunaõhtute kunsti.
Oli tuuline septembriõhtu Eestis. Selline, mil tahad jopehõlmad tugevamalt kinni tõmmata. Taevas oli tume ja rahutu, kuid selle taustal triivisid valged pilved.
Natalie ja Daniel tervitasid meid oma koduhoovis. Nende kodu oli täis saginat ja rõõmu, kus kõlasid laste kilked, maas vedelesid mänguasjad ja toast kostis naeru. Nad juhatasid meid läbi aia Danieli ema majja, et saaksime segamatult vestelda.
Või vähemalt nii me arvasime.
Varsti pärast seda, kui olime majja sisse astunud, tuli sinna ka nende vanim poeg Sami ja uuris meid oma suurte, tõsiste ja uudishimulike silmadega, kuni lõpuks küsis: „Kes sa oled? Miks mu ema siin on?“
Vastasime, et oleme siin intervjuud tegemas, et tema ema lugu rääkida. Sami mõtles veidi, noogutas ja läks koos isaga ära, lubades hiljem tagasi tulla, et veenduda, kas kõik on korras.
Ja korraga tundus, et see polegi intervjuu, vaid pereõhtu, kuhu meidki oli kutsutud.
Majja astudes võttis meid vastu puidu ja taimeteelõhn. Laual auravad kruusid, kuldne mesi ja väikesed maiused lisasid õhtusse soojust.
Sel päeval oli Natalie abikaasa haige ning me tõime talle apelsine, et ta tunneks, et temast hoolitakse. Segasime mett teesse ja rääkisime, kui loomulik elu siin on. „Seda ma armastangi Eesti juures,“ ütles Natalie. „Kõik on lihtne ja ehe. Ka Torontos võib seda leida, aga ainult siis, kui otsid väikestest poodidest või turult. Siin on see aga elu loomulik osa.“
Ta naeris kergelt ja rääkis oma tavalistest päevadest, emadusest, laste klammerdumise faasist ning sellest, kuidas isegi tualetis käimine võib olla paras väljakutse. Rääkis ka sellest, kuidas kohvist on saanud tema truu kaaslane. Ta ei näidelnud, vaid jutustas kõigest avameelselt ja siiralt.
Ta rääkis, et elas aastaid Torontos, kuid viimased seitse aastat Vancouveri saarel. „Seal on metsik ja roheline: ookean, metsad ja mäed. Mingis mõttes meenutab see Eestit, ainult et seal on kõik natuke kõrgem,“ naeris ta.
Me rääkisime metsadest ja sellest, mida ta metsade juures armastama on hakanud. „Kukeseened on mu lemmikud,“ ütles ta. „Ma pole veel nii julge, et neid üksi korjata, aga ostan neid suvel teeäärsetelt lettidelt. Need maitsevad nagu päikesepaiste.“
Ja siis marjad. „Mulle meeldib neid korjata,“ naeratas ta. „Eriti mustikaid. Ma külmutan neid smuutide jaoks. See on kerge ja annab tunde, et hoian talveks alles väikese killukese suvest.“
Natalie Krill Kannimäe jaoks on elu Eestis rohkem kui rahulik loodus ja pere tugi, see on ka keel.
„Danieli jaoks on väga tähtis, et lapsed räägiksid eesti keelt,“ ütles ta. „Daniel räägib nendega ainult eesti keeles ning see on kandnud vilja, sest Sami mõistab juba kõike.“
„Eesti pass on mul olnud juba 2007. aastast, kuid olen end alati veidi petisena tundnud, sest ma ei rääkinud eesti keelt. Ma tahan rääkida oma laste ja siinsete sugulastega eesti keeles. See teeks mind uhkeks.“
Tema juured ulatuvad Rootsi, Poola, Siberisse ja Ukrainasse. Isa tõi kaasa oma koduste toitude ja traditsioonide maailma, sealhulgas pelmeenid, kapsarullid ja magusad marjapelmeenid hapukoorega. „Toit oli alati armastus,“ ütles ta. Saskatchewanis, kus ta Kanadas üles kasvas, elas palju ukrainlasi: talunikud, suured pered, pikad lauad ja lõputu naer olid seal igapäevased.
Siis hakkas ta rääkima oma vanaemast Pollyannast ja tuba jäi hetkega vaikseks.
„Ta jäi väga noorelt leseks,“ jutustas Natalie tasasel, kuid kindlal häälel. „Tal oli väike laps, ei raha ega tulevikku Ukrainas. Kui preester rääkis talle Kanadas elavast leskmehest, kes otsib endale naist, tundus see kui pääsetee ja ta ütles jah.“
Kaks kuud merel. Ei olnud kaarti ega telefoni, oli ainult usk. „Nad ei teadnud isegi täpselt, kuhu nad lähevad,“ ütles Natalie. „Ta jõudis kohale vaid kohvri, lapse ja lootusega. Kujutad ette, kui palju julgust see nõudis?“
Kui ta viimaks kohale jõudis, selgus, et tegelikkus oli sootuks teistsugune. Mees osutus palju vanemaks ja sugugi mitte lahkeks. Ent Pollyanna jäi. Ta õppis inglise keelt naabritelt, hoolitses loomade eest ja kasvatas lapsed suureks. Kui mees suri, jäi talle maa ning ta otsustas, et mehe hauale hauakivi ei panda.
„See oli tema vaikne kättemaks,“ ütles Natalie naeratades. „See oli tema viis öelda, et ta jäi ellu.“
Ta jäi korraks mõttesse, pilgus ühtaegu naer ja aukartus. „Ma mõtlen talle tihti. Tema jõud ei olnud lihtne ega kaunis, ei olnud ka viisakas, aga ta oli ehtne. Võib-olla on ka minu jõud sealt pärit.“
Natalie kirjutas oma vanaema elust terve sarja.
„Ma tahtsin talle anda hääle. Lubada tal olla midagi enamat kui nimi sugupuus. Kirjutamine tundus nagu tema vabaks laskmine.“
Natalie tunnistab, et emadus on tema elutempot muutnud. „Kui kaksikud sündisid, siis ma võitlesin nende tunnete vastu. Kogu aeg mõtlesin: aga minu karjäär, minu plaanid? Eestis jõudis minuni arusaamine, et nüüd on aeg alistuda, olla kohal ja olla oma lastega.“
Kanadas tundus elu alati kui võidujooks, Eestis sai ta lõpuks hingata. „Siin hinnatakse tervist ja tasakaalu. Isegi saun või jalutuskäik metsas mõjub nagu ravim.“
Ta naeratab, kui jutt läheb sauna peale. „Sellest on saanud mu lemmikrituaal. See ei ole ainult kuumus, vaid hetk aeglustamiseks, hingamiseks ja iseendale aja võtmiseks. Ma õpin eestlastelt, kuidas päriselt peatuda.“
Kuigi ta igatseb vahel Toronto loomingulist saginat, on ta Eestis leidnud sootuks teistsuguse rütmi.
„Ma olen introvert. Ma vajan nii vaikust kui ka vaheldust. Praegu kasvatan pisikesi, aga tunnen, et minu sees kasvab midagi uut. See tuleb omal ajal.“
Tema kunstiline teekond algas tantsuga. Kuueaastaselt leidis ta balletisaalist koha, kus sai väljendada kõike seda, mida sõnadesse panna ei osanud. See tee polnud kerge, sest konkurents oli karm.
Näitlemine andis talle vabaduse. „Ma tunnen end kõige elusamana siis, kui saan nutta, vihastada ja kogeda kõiki emotsioone. See tunne on kõikehaarav.“
Kaheksateistkümneselt läks ta Torontosse, kaasas vaid kuuskümmend kolm dollarit ja ühe agendi nimi. Linn oli halastamatu, toad kitsad ja päevad kurnavad, kuid ta jätkas. Järgnema hakkasid muusikalid, Moskva, õpetamine ja filmid. Nii ta samm-sammult oma karjääri ehitas.
Nüüd täidavad lapsed tema päevad. „Kaksikud on küll veel väikesed, aga juba päris rasked,“ ütles ta naeratades. „Ma tassin neid hommikust õhtuni ja mu selg valutab, kuid ma ei vahetaks seda kogemust millegi vastu.“
Tema mängulisem külg avaldub Harry Potteri lugude kaudu. „Ma olen neid filme lugematuid kordi vaadanud,“ muheles ta. Poeg Sami tunneb juba kõiki tegelasi. „Harry, Ron ja Hermione on justkui meie pereliikmed.“
Ta naerab, kui räägib oma vanusest. „Hingelt tunnen end kahekümnesena. Olen mänguline ja uudishimulik. Mõnikord ei suuda isegi uskuda, et olen juba nelikümmend kaks.“
Natalie ja Danieli armastuslugu võiks vabalt olla filmist võetud. Nad kohtusid esimest korda siis, kui Natalie oli 23 ja Daniel alles teismeline. Nende emad olid head sõbrad. Seitse aastat hiljem tuli Natalie tagasi ja nägi Danieli uuesti. „Kõndisin koos emaga ja märkasin üht kena noort meest. Küsisin emalt, et kes see on. Ema vastas: „See on Daniel.“ Ja ma mõtlesin: Oh jumal, Daniel on suureks kasvanud.“
Ajaga kasvas sõprusest armastus. Daniel kolis Kanadasse ning 2019. aastal nad abiellusid.
„Ja nüüd on meil kolm last, justkui üleöö,“ ütles ta vaikselt naeratades.
Sel suvel kolisid nad Eestisse. Lähemale perele. Nii on väikeste lastega elu palju kergem.
Sami läks lasteaeda ja Natalie tunnistas, et siinne suhtumine liigutas teda sügavalt. „Kanadas saime sageli negatiivset tagasisidet, aga siin nähakse tema energias midagi head. Teda suunatakse, mitte ei pahandata. See on tohutu kergendus.“
Ta hindab ka turvalisust. „Ta võib lihtsalt õue minna ja mängida. Kanadas ei tee ükski laps seda ilma vanemata.“
Tema sõnul on Daniel partner igas mõttes, sest ta on toetav, mänguline ja alati kohal. „Me ei ole täiuslikud, aga me räägime, kuulame ja püüame parandada. See on armastus.“
Kui jutt läheb näitlemisele, löövad tema silmad taas särama. „Ma hakkan jälle näitlema, aga ka kirjutama, lavastama ja produtseerima. Need lood minu sees leiavad oma tee. Seni lasen neil aga rahulikult kasvada, nagu lapsed kasvavad siis, kui sa ei vaata.“
Eesti andis talle selle, mille puudumist ei olnud ta endalegi teadvustanud: vaikuse, aja ja kuulumise.
„Ma ei tunne, et jään millestki ilma,“ ütles ta pehmelt. „Ma loon pere, kodu ja tuleviku. Ülejäänu tuleb iseenesest.“
Lisaks oma loole jagab Natalie meiega ka unejuttu, mille ta on kirjutanud oma pojale.
Väike unejutuke Samile
Minu nelja-aastane (peaaegu viiene) poeg Sami armastab lugusid, arheoloogiat, filme nagu Tasujad ja raamatuid, näiteks The Magic Treehouse, samuti dokumentaale nagu Egiptuse kadunud aarded. See on unejutt (või ükskõik, mis aja jutt), mis on aja jooksul kasvanud koos kõigi oma tegelaste ja muidugi Sami endaga. See muutub pidevalt ja võtab uusi pöördeid vastavalt sellele, kuidas Sami seda juhib. 🙂
(Ja kui ma seda jutustan, siis pean seda tegema kindlasti Briti aktsendiga, täpselt nagu Egiptuse kadunud aarete sarja jutustaja.)
Tere tulemast tagasi saatesse „Egiptuse kadunud aarded“
Sami ja tema meeskond alustavad uut ekspeditsiooni Luxori linnas. Nad on elevil, sest võib-olla õnnestub neil leida uusi arheoloogilisi leide või avastada mõni seni teadmata hauakamber. Enne aga lähevad nad läbi oma lemmikkohast, Kabaree klubist, et süüa kõht täis ja kohtuda sõbra Mohassibi ja kõhutantsija Sabrinaga.
Kui nad klubisse jõuavad, tervitab neid uksel nende sõber Mohassib.
„Sami, mu vana sõber!“ hüüab ta rõõmsalt. „Nii tore sind jälle Luxoris näha! Kas soovid oma tavalist lauda lava ääres?“
„Oh jah, palun!“ vastab Sami. „Ja me võtaksime juustuburgereid ja friikartuleid ning magustoiduks kindlasti suhkruploome ja piparkooke.“
„Muidugi, mu sõber!“ vastab Mohassib.
Sami ja tema meeskond istuvad oma laua taha. Tuled hämarduvad ja trummid hakkavad põrisema. Lavale astuvad kõhutantsijad, kus kõige ees on Sabrina. Nad teevad tõeliselt vägeva etteaste.
Kui etendus lõpeb, jookseb üks ettekandja Sami juurde ja hüüab: „Sami! Sami! Hauaröövlid on Mohassibi röövinud!!“
„Oh ei!“ hüüatab Sami ehmunult. „Peame kohe midagi ette võtma! Aga kõigepealt pakkige palun meie suhkruploomid kaasa! Nii, mu tiim, lähme kiiresti minu leiutise juurde!“ (See on korraga nii suur auto kui ka lennuk, kosmoselaev ja juhtimiskeskus)
„Aga Sami, ma ei ole ju oma juustuburgerit veel lõpetanud!“ hädaldab Hulk.
„Siis paki see kaasa ja söö edasi juhtimiskeskuses,“ vastas Sami. „Me peame radariga piirkonna kiiresti läbi otsima, et Mohassib üles leida.“
Kogu meeskond tormab leiutise juurde ja suundub juhtimiskeskusesse.
„Okei, Jack,“ ütleb Sami, „pane skanner tööle ja vaata, kas Mohassib on kuskil lähedal.“
Jack paneb skanneri käima… piip piip piip piip!
„Vaata ekraanile, Sami! Seal on Mohassib! Nad hoiavad teda kinni otse Luxori kesklinnas,“ ütleb Jack.
„Me peame kiirustama!“ hüüab Sami. Nad kargavad kiiresti oma kohtadele ja Sami vajutab suurt nuppu. Leiutis mürises, värises ja muutus lennukiks. Järgmisel hetkel olid nad juba Luxori kesklinnas.
Nad märkavad veoautot, mille ees seisab üks närviline mees. Sami astub julgelt tema juurde ja küsib: „Tere, härra! Mida te siin teete?“
Mees ehmatab ja hakkab segadusest kokutama: „Oooohhh t-t-t-tervist. Mina ei tee mitte midagi. Ma lihtsalt… noh… seisan siin.“
„Kas tõesti?“ küsib Sami. „Tahate öelda, et selles veoautos ei ole mitte kedagi?“
Hulk piilub ettevaatlikult veoauto taha ja näeb midagi, mis on mässitud paksu linasesse riidesse. „Sami! Siin on midagi!“ hüüatab ta.
Sami hüppab kiiresti veoauto taha ja hakkab linast riiet lahti kerima. See ongi Mohassib!
„Aitäh, mu sõber Sami!“ hüüab Mohassib.
„Viime ta vangi!“ ütleb Sami.
„Aga mina ei teinud midagi! Ma lihtsalt seisin siin! Selle kõige taga on hoopis kurjad hauaröövlid,“ vaidleb mees vastu.
„See tähendab, et meie seiklus alles algab,“ ütleb Sami.
See on lõputu seiklusjutt kadunud vaaraode haudadest ja salapärasest hauaröövlite jõugust. 🙂