Persoonilood

Armastuskiri kahele kodumaale

See on armastuskiri mehhiko mehelt tema kaunile naisele, armsale tütrele ja kahele maale, mida ta oma koduks nimetab.

José Mario Calero Vizcaino sündis 1974. aastal Mehhikos, värvikirevas ja sagimist täis linnas, kus elu ei peatu hetkekski. Melu tänavail ei vaibu kunagi. Õhk on tulvil röstitud maisi ja värskete tortillade lõhna. Turulettide värviküllus ja kogu ümbritsev kaos on kui pidu ise. Selles lärmakas, maitseid pakatavas ja elujõulises maailmas tõmbas ta oma esimese hingetõmbe.

Lõimumise ja kohanemise tugi Haapsalus jutustab Mexico City linnas sündinud Josest
Loimumise ja kohanemise tugi Haapsalus tutvustav uut persoonilugu Mehhikost elama asunud mehest, tema lapsepõlvepilt

Poisina oli tal alati pliiats käepärast. Kõik, mis talle silma hakkas, leidis tee paberile: koolipidudel joonistas ta lõvisid, kingituseks maalis tuvisid. Oma visandite ja algeliste digioskuste abil muutis ta kooli lõvipeaga vapi karikatuuriks, lisas koolikaaslaste nimed ja müüs neid kaarte laatadel. See oli tema esimene samm ettevõtluses.

Tema käed mäletavad seda siiani. Vana professori õpetatud nipp oli hoida pöidlaküüned teravad, sest nii said need toimida kui kompassipunktid ja lubasid vabakäega tõmmata täiuslikke ringe.

Tema tung midagi luua viis ta Ibero-Ameerika Ülikooli, kus võrrandid kohtusid visandiraamatuga ja pikad päevad muutusid rahututeks öödeks. Ta pildistas katuseid, joonistas käsitsi perspektiivvaateid, õppis akvarelli, fotograafiat ja digitehnikaid, et tabada linnade ja maastike südamerütmi Ladina-Ameerikas ja Mexicos. Seal avastas ta, et matemaatika võib olla värvipalett ja kunst suudab väljendada seda, milleni sõnad ei ulatu.

Ta püüdis taasäratada Mehhiko identiteeti, trükkides moodsatele ja julgetele T-särkidele rahvuslikke motiive, mis väljendaksid uhkusega kodumaa vaimu. Pintsel ja värvipalett käes, rändas ta mägedesse, et maalida tema rahva kõrgeimaid vulkaane nii looduses kohapeal kui hiljem ka oma ateljees. Need akvarellid jõudsid lõpuks kalendri lehekülgedele.

Maal mägedest, mille on maalinud Eestis elav mehhiklane José Mario Calero Vizcaino

Ta õpetas üliõpilastele arhitektuuriprojekte, geomeetriat ja väljendusviise, kujundades  noorte mõttemaailma ja täiendades samal ajal oma silmaringi. Kui ta ühendas akvarelli ja digitaalse kunsti võimalused jalgpalli maailmameistrivõistluste reklaamis, ei olnud see pelgalt võit, vaid tõestas, et traditsioonid ja uuendused võivad käsikäes käia.

Need aastad kujundasid tema hoiakud, mis on talle omased kuni tänaseni: täpsus, mis on põimunud kujutlusvõimega, kus iga joon on oluline ja üksainus pilk võib avada ukse loovusele.

José Mario Calero Vizcaino and Anni Oja on their wedding day. A personal story of love, integration and adaptation between Mexico and Estonia in Haapsalu

2011. aastal kohtas ta Eesti keeleteadlast Anni Oja: ”Leidsin oma elu armastuse. Sellest päevast alates, mil kohtusime, pole me enam lahus olnud. Saime tuttavaks juulis ja novembriks olime juba abielus,“ ütleb ta. See polnud üksnes algus, vaid ka pöördepunkt.

Nad asusid elama Malinalcosse, väikelinna Mexico lähistel, kus traditsioonide elavus oli põimunud looduse vaikusega. Peagi tärkas neil ühine unistus leida rahulikum ja turvalisem paik, kus oma pere luua ja kasvatada. 2012. aastal valisid nad selleks kohaks Eesti.

Ta näeb siiani oma esimest saabumist: pikk reis läbi Cancúni ja Brüsseli, kuni 27. juunil astus ta oma esimese sammu Tallinnas. Anni pere ootas teda külalislahkusega, mis pehmendas põhjamaist uudsust. Esimene Eesti lõhe väikeses hubases restoranis. Esimene Balti suvi. Linn oma pikkade valgete öödega, rahulik ja aeglane, päikesesoojad munakivid vastandusid soolase ning jaheda meretuulega. Mööduvad tänavad ja sillerdavad katused kutsusid teda peatuma ja hingama.

José Mario Calero Vizcaino with his family in the Mexican mountains near Mexico City. A story of love, integration and adaptation between two homelands

Seejärel tulid madalad ühetoonilised pilved, veidi härmatist ja aeglasem, karmim rütm. Lumi langes sillerdavas vaikuses nagu muinasjutus ja jäine asfalt andis oma esimese õppetunni. „Kukkusin vähemalt kolm korda esimesel talvel,“ naerab ta. Nüüd meeldivad talle isegi väikesed naelikud, mida saab jalanõude külge kinnitada.

Eestisse elasin sisse tasapisi: vaiksed tänavad, toredad naabrid, kes ei kurtnud kunagi muusika üle, talisupluse karastav rituaal, mis tundub kodustele sõpradele hullumeelsusena. Isegi keel oma kuueteistkümne käändega muutus mõistatuseks, mida tasus lahti harutada. Mõnel päeval oli tunne justkui uisutaks õhukesel jääl samal ajal sõnaraamatust abi otsides.

Haapsalus, rahulikus väikelinnas, mida nad koduks kutsuvad, saavad kaks maailma loomulikult kokku. Anni hoiab elus surnute päeva traditsioone– saialilled, papel picado ja esivanemate joogid. Jõulude ajal valmistavad nad koos bacalao’d või täidetud cappellettisid. Tütar Emma kasvab üles mõlema riigi vaimus: Mehhiko tulega ja Eesti rahu keskel.

„Anni on mulle alati näidanud Eesti parimaid külgi,“ ütleb José.

José Mario Calero Vizcaino talisuplust tegemas, tema kohanemise ja lõimumise teekond Eestis.
Painting by José Mario Calero Vizcaino. A dove flying over mountains under the sun, symbolizing peace, integration and cultural connection.

Maalitud rebaste, Balti kuuvalguse ja paberiservadele kirjutatud luuletuste kaudu on ta loonud elu, kus kaks kultuuri kõnelevad üksteisega lõuenditel ja raamatu lehekülgedel. „Sa oled muutunud,“ ütlevad talle sõbrad Mehhikos. Ta naeratab.

Elu ongi kontrast: kord vürtsikas nagu tšilli, kord jahe kui Eesti lumi ja kokku saab sellest üksainus tervik.

Need kontrastid pakuvad talle endiselt rõõmu. Läänemeri on nii vaikne ja tasane, nii erinev Mehhiko lainetest, millest ta vahel puudust tunneb. Talisuplus on terav ja virgutav, midagi mõeldamatut paljudele tema kodumaal. „Isegi külm ja hall ilm tundub olevat vastukaaluks kõigele positiivsele,“ ütleb ta naerdes.

Ometi armastab ta Eestit kogu oma hingest – vaikuse, turvalisuse ja vabaduse pärast.

Mehhiko õpetas talle soojust ja pidutsemist. Eesti on õpetanud rahu ja mõtisklemist. Aja jooksul on ta muutunud rahulikumaks ja kannatlikumaks. Uudishimu ei purska enam tormiliselt esile, vaid hõõgub vaikselt tema sees. See sisemine rahu ja tasakaal on muutunud tema olemuse loomulikuks osaks, mida tajuvad ka teised tema ümber.

Family together in Mexico and Estonia. A journey of travel, adaptation and integration. Integration and Adaptation Support in Haapsalu
José Mario tööde ja loominguga saab tutvuda tema koduleheküljel Muhemuigam koduleht

Avasta José Mario jagatud traditsioonilised Mehhiko maitsed: BACALAO JA ROHELINE RIIS

 

BACALAO ehk soolatud tursk
KOOSTISOSAD: (4-6 inimesele)
  • 1 kg soolatud kuivatatud turska
  • 800 g kooritud ja hakitud tomateid
  • 400 g sibulat
  • 150–200 g küüslauku
  • 500–700 g värskeid kartuleid
  • 1 dl oliiviõli
  • 5 tervet mahedat rohelist pipart (jalapeño vms)
  • Oliive maitse järgi
  • Hakitud peterselli maitse järgi
  • Mandlilaaste maitse järgi
  • Vajadusel soola

Ettevalmistus:
Loputa tursk ja leota seda üleöö suures koguses külmas vees. Järgmisel päeval kurna vesi, loputa uuesti ja lõika tursk tükkideks. Proovi väikest tükki. Kui see on endiselt liiga soolane, vaheta vesi ja leota veel mõnda aega.
Valmistamine:
1. Kuumuta suures potis madalal kuumusel veerand oliiviõlist. Lisa sibul ja küüslauk ning hauta aeglaselt läbipaistvaks.
2. Vala juurde ülejäänud õli ja lisa tomatid. Hauta keskmisel või pigem madalamal kuumusel, kuni tomatid muutuvad paksuks kastmeks.
3. Lisa tursatükid. Hauta väga ettevaatlikult madalal kuumusel umbes tund aega, jälgides, et õli oleks piisavalt ja kala ei kuivaks.
4. Maitse ja vajadusel lisa soola. Seejärel lisa pooleks lõigatud noored kartulid, oliivid, terved rohelised piprad, hakitud petersell ja mandlilaastud.

Hauta veel 30 minutit madalal kuumusel.

Kuidas bacalao’d eri riikides serveeritakse:
🇲🇽 Mehhiko – keeratakse maisitortillade sisse avokaado ja värske tšilliga, kõrvale juuakse külma orxatat (joogiriisist ja kaneelist valmistatud jook).
🇪🇸 Hispaania – serveeritakse savinõus (cazuela), kuumalt, koos Rioja veini või koduse sangriaga.
🇵🇹 Portugal – küpsetatakse kartulite ja oliividega, kõrvale juuakse Vinho Verde veini (nn roheline vein või noor vein).
🇮🇹 Itaalia – pannakse krõbedatele leivaviiludele (crostinidega) ja serveeritakse sageli koos klaasi kuiva valge veiniga.
🇪🇪 Eesti – süüakse rukkileiva ja peedi- või kapsasalatiga, juuakse koos kalja või alkoholivaba õunasiidriga.
🌴 Kariibid – valmistatakse köögiviljade ja vürtsidega soolaturska, sageli serveeritakse punšiga või kookosveega.
🇳🇴 Norra – tehakse traditsioonilist klippfisk’i (soolatud-kuivatatud tursk), serveeritakse kartuli ja koorekastmega, kõrvale juuakse tavaliselt õlut või akvaviiti ehk köömnemaitselist piiritusjooki.

Buen provecho!

KOOSTISOSAD: (4 portsjonit)
  • 1 tass riisi
  • 2 tassi kanapuljongit
  • 3 tomatillot (rohelist tomatit)
  • 1 küüslauguküüs
  • ½ sibulat
  • Väike peotäis värsket koriandrit
  • Keedetud maisiteri (maitse järgi)
  • Õli praadimiseks
  • Hapukoort serveerimiseks
  • Soovi korral: 1 roheline tšilli tulisuse jaoks
  • Vajadusel soola

Valmistamine:
1. Leota riisi mõni minut kuumas vees, loputa ja nõruta sõelal.
2. Blenderda kanapuljong tomatillode, küüslaugu, sibula ja koriandriga seni, kuni segu on ühtlane. Soovi korral lisa tšilli vürtsikuse jaoks.
3. Kuumuta potis veidi õli ja prae riisi keskmisel kuumusel segades, kuni see lõhnab kergelt röstitult (nagu popkorn) ja muutub kuldkollaseks. Ära lase kõrbema!
4. Vala peale blenderdatud segu, alanda kuumust miinimumini, kata kaanega ja keeda 18–20 minutit, kuni riis on pehme ja vedelik imendunud.
5. Lisa keedetud mais, kuumuta veel 1–2 minutit ja maitsesta vajadusel soolaga.

Serveeri kohe, lisades peale lusikatäie hapukoort.