Mila lugu
Sõda muutis Mila elu jäädavalt. Haapsalus leidis ta koha, kus uuesti alustada, aidata teisi ja ehitada oma perele uus kodu.
Intervjuu: Svea Stamberg & Tetiana Khimich
Loo pani kirja: Tetiana Khimich
Sõja algus ja Haapsalu
Sõja algus oli kohutav aeg. Ometi tõi see inimesed üksteisele lähemale. Oli 2022. aasta kevad. Eesti väikelinn Haapsalu, millest paljud ukrainlased polnud varem kuulnudki, sai äkki määramata ajaks nende ajutiseks koduks.
Võõras riik. Tundmatu keel. Teistsugune kliima ja inimesed. Ometi tekkis hirmunud sõjapõgenike ja eestlaste vahele omamoodi sild. Nende sekka ilmus inimene, kes aitas paljudel sõjapõgenikel Baltiriikides kohaneda ning samal ajal aitas linna ametnikel mõista, mida äsja saabunud inimesed tegelikult vajavad.
Selleks inimeseks oli noor naine nimega Mila.
„Ma olen pärit Jenakijevest, mis on väike tööstuslinn Ukrainas.“
Just seetõttu oli tal eriti valus kõrvalt vaadata oma kaasmaalaste kannatusi. Need olid tema enda inimesed kodumaalt. Ukrainlased, täpselt nagu temagi.
Mila tunded ja sisemine segadus
„Ma lamasin voodis ja nutsin. Sel ajal pommitati Harkivit juba rängalt. Lapsed olid veel seal, minu endised õpilased, kelle pärast ma kõige rohkem muretsesin.
Harkiv on linn, millest me pidime lahkuma. Ma olin lapsepõlvest saadik unistanud sinna kolimisest. Minu jaoks on see linn minu elu suur armastus. Selle linnaga seostuvad mu kõige armsamad ja ilusamad mälestused. Ma lõpetasin seal ülikooli, kohtasin seal oma abikaasat ja seal sündis ka meie poeg.
Mõelda vaid, et nüüd langevad sellele linnale pommid. See kõik oli lihtsalt talumatu.“
Ta ei suutnud enam uudiseid vaadata. Tema psüühika justkui keeldus vastu võtmast pilte, mida televisioonis näidati: purustatud majad, tänavatel lebavad surnukehad, nutvad lapsed, inimesed, kes olid jäänud ilma oma kodust ja perest.
Ta istus nagu tardunult ega saanud aru, mida edasi teha.
Otsus tegutseda
„Mu abikaasa vaatas seda kõike paar päeva ja ütles siis: „Nii ei saa edasi.““
Selle asemel, et lihtsalt nutta ja mitte midagi teha, proovime parem ise midagi teha.
„Püüame välja selgitada, kuidas saaksime inimesi aidata.“
Ta haaras kohe telefoni.
„Mis me selle grupi nimeks paneme? Ma teen kohe grupi valmis ja panen kõik paika. Paneme info liikuma ja küll inimesed siis tulevad.“
Denis pani mõneks päevaks oma töö pausile. Ta leidis auto, võttis ühendust vabatahtlikega ja aitas inimesi vastu võtta. Ta sõitis Poola ning tõi sealt Haapsallu inimesi Ukraina eri linnadest.
Sel ajal tegeles Mila grupi arendamise ja töö korraldamisega.
„Alguses kohtusime kohvikus, sest mu mees töötas tol ajal kultuurimaja juures. Meie ülemus Indrek ütles, et kui meil on vaja kohta, võime seal kokku saada, kui samal päeval kohvikus üritusi ei ole. See oli tasuta. Kõik laabus kuidagi iseenesest. Samm sammu haaval, tükkhaaval ja lõpuks saime kogu süsteemi toimima.“
Siis tundis Mila esimest korda, et ta ei seisa enam lihtsalt paigal. Ta tundis, et saab olla kasulik. Tegutsemine andis talle jõudu elada ja edasi minna.
Igapäevane abikäsi
„Mõnikord ei saanud ma arugi, kuidas päev möödus. Olin täiesti kurnatud. Vahel jätsin oma lapse koju ja läksin teisi lapsi abistama. Viisin neile vajalikke asju, sõidutasin neid sinna, kuhu vaja ja näitasin neile erinevaid kohti.“
Nii kiiresti ja lihtsalt, kui see kõik oli alanud, nii lihtsalt see ka lõppes. Ühel hetkel mõistis Mila, et tema abi ei ole enam nii väga vaja. Paljud inimesed olid selleks ajaks juba sisse elanud, kohanenud ja oma elu uuesti jalule saanud. Selleks ajaks oli ta ka ise hakanud treenerina tööle. Linn oli samal ajal loonud selles valdkonnas tasustatud vabatahtlike kohad. Mila oli pettunud, kui sai teada, et teda nende hulka ei valitud, kuid tal ei olnud aega selle üle pikalt mõelda. Tema päevad olid niigi tihedalt täidetud igapäevaste tegemiste ja tööga: treeningud, Haapsallu kolinud sõbrad, kodu ja pere.
„Aga isegi nüüd, pärast kõike seda aega, kui keegi helistab või palub abi või vajab transporti, aitan ikka. Ma lihtsalt ei pea vajalikuks sellest rääkida.“
Hirm ja võimatu naasta Ukrainasse
Peaaegu nelja sõja-aasta jooksul ei ole Mila kordagi Ukrainasse läinud.
Tema perekodu asub Donetski oblastis, piirkonnas, mis on praegu okupeeritud. Sinna pääseks ainult läbi Venemaa ning see ei ole tema jaoks turvaline.
„Mul on hirm sinna minna. Kui ma seda olukorda kasvõi ette kujutan, siis võidakse piiril kontrollida mu telefoni. Minu poliitiliste vaadete tõttu võiksin ma lihtsalt vanglasse sattuda.“
Kuigi oma hinges igatseb ta minna kodukohta, tuttavatele tänavatele ja vanade sõprade juurde, ei ole ta valmis seda riski võtma. Sõja tegelikkus võib inimese täielikult halvata. See sunnib hoidma distantsi isegi oma kodust.
„Ma kardan nii väga, et alles mõni päev tagasi, vist üleeile, nägin unes pommitamist. Ma ei ole seda päriselus kunagi näinud ega ise pommitamise keskel olnud, olen seda näinud ainult televisioonis. Aga see õudus, millega ma ärkasin… Ma mõtlen sageli, et võib-olla viis saatus mind sellest kõigest teadlikult eemale. Mu psüühika ei oleks seda kõike suutnud taluda.“
Et oma vaimset tervist kaitsta, on Mila otsustanud piirata ka uudiste jälgimist. Ta lubab endal uudiseid vaadata maksimaalselt kolm korda nädalas, eelistades pideva infomüra asemel rahu ja tasakaalu.
Inimesed ja toetus
Isegi keset õudust võib leida killukese headust. Just sel raskel ajal leidis Mila siin võõral maal „oma“ inimesed. Need olid inimesed, kes aitasid tal end vähem üksikuna tunda.
Kuid kõige tähtsam ja kindlam tugi oli siiski tema abikaasa, kes oli alati tema kõrval.
„Mu abikaasa on alati minu jaoks olemas olnud. Ta on minu tugi. Isegi siis, kui ma tahtsin kõigest loobuda ja Ukrainasse tagasi minna.“
Aja jooksul hakkas ta tundma toetust ka väljaspool oma perekonda. Inimestelt, kes alguses olid talle täiesti võõrad. Eestlastelt.
„Me teame, et oled Ukrainast. Mõtlesime, et tuleme, vaatame ja käime sinu trennides.“
Alguses viis Mila oma treeninguid läbi inglise keeles. Peagi märkas ta aga, et enamik osalejatest olid eestlased. Nii otsustas ta hakata rääkima nende emakeeles. See oli tema jaoks ühtaegu keelepraktika ja viis näidata austust selle riigi ja inimeste vastu, kus ta nüüd elas.
„Ma ütlesin neile: „Minu nimi on Mila. Ma olen Ukrainast. Proovin teiega eesti keeles rääkida, aga teen ilmselt vigu. Parandage mind julgelt või naerame selle üle koos.
Püüdsin sellesse suhtuda eneseirooniaga, et mitte end vigade pärast süüdistada ja karistada.“
Ma mõistsin, et eksimine on keele õppimisel loomulik osa.
Inimesed suhtusid mu eesti keeles rääkimisse väga toetavalt. Nad ütlesid: „Vau, tubli, tubli! Kõik on õige.“
Rännakud ja uue elu sisseelamine
„Kui me 2019. aastal abikaasaga siia tööle tulime, oli juba sügis. Mõtlesime, et teenime veidi raha ja läheme siis Ukrainasse tagasi, et seal korter osta. Me mõlemad oleme pärit Donetski oblastist, kuid selleks ajaks ei tahtnud me seal tegelikult enam elada.
Meie laps sündis Harkivis ja me saime aru, et me ei saa terve elu üürikorterites elada. Mina töötasin kooliõpetajana ja mu abikaasa kokana ühes kohvikuketis. Isegi kahekesi töötades ei suutnud me koguda piisavalt raha, et oma kodu osta.“
Alguses elasid nad aasta Kasahstanis.
„Töötasin seal rahvusvahelises koolis. Hariduselt olen filoloog ning ukraina keele ja kirjanduse õpetaja, kuid Kasahstanis olin algklasside õpetaja. Alustasime päris algusest, tähtede õppimisest ja sellest, kuidas lugeda ja kirjutada. Õpetasin ka vene keelt, matemaatikat ja midagi loodusõpetuse sarnast, kuigi seal on see aine veidi teistmoodi üles ehitatud. Lapsed õppisid koos nii loodust, anatoomiat, keemiat kui ka füüsikat mängulises vormis, kus sain kasutada palju praktilisi ülesandeid elust enesest. Lisaks korraldasin klassiüritusi, ühisüritusi koolis, kontserte ja laste esinemisi.“
Sealne elu ei kujunenud aga selliseks, nagu nad lootsid. Peamine põhjus oli kliima, mis ei sobinud nende lapsele. Kui nad lõpuks koju tulid, sai selgeks, et Kasahstani tagasi minna ei ole nende jaoks enam võimalik.
Finantskriisist Eestisse kolimiseni
2018. aasta majanduskriisi ajal Ukrainas oli juba üsna tavaliseks muutunud, et paljud ukrainlased otsisid tööd välismaal. Mila abikaasa otsis samuti paremini tasustatud tööd, kuid sattus sageli ebausaldusväärsete veebilehtede otsa, mis nõudsid töö vahendamise eest ettemaksu tasumist.
Lõpuks kohtusid nad eestlasega nimega Indrek, kes osutus väga usaldusväärseks. Temaga teevad nad koostööd tänaseni.
„Ma tulin talle siia järele nagu dekabristi naine,“ naerab Mila. „Arvasin, et leian töö koolis. Kuid 2019. aastal suleti Haapsalus viimane venekeelne kool. Nii läksin ma mugavatest ja ilusatest kontoritest, kus kandsin elegantseid kleite ja seelikuid, tööle koka abiliseks. See oli täiesti teistsugune keskkond ja hoopis teistsugused tingimused.“
Kui nad otsustasid, et kogu pere kolib Eestisse, sõitis Mila Ukrainasse tagasi, et tuua sealt ära ka oma poeg. Samal ajal oli maailmas juba levimas COVID-19 pandeemia. Sel ajal, kui abikaasa Eestis vajalikke dokumente korda ajas, hakkas Mila mõtlema, kuidas aidata oma pojal ja ka iseendal uues riigis kohaneda. Siin tuli talle suureks kasuks õpetajakogemus.
Poja kohanemine ja keele õppimine
„Ostsin eesti keele õppimiseks ühe õpiku. Mu poeg käis Ukrainas alles esimeses klassis ja õppisin temaga eesti keelt vähemalt viis korda nädalas, kuigi ma ise keelt peaaegu ei osanud. Teadsin ainult sõnu „tere“ ja „head aega“. Kui me märtsis Eestisse jõudsime, oskas ta juba lugeda, rääkida ja isegi sõnalõppe õigesti kasutada. Ta mängis mänguväljakutel koos eesti lastega ja vaatas eestikeelseid multikaid. Augustiks, enne kui esimene kooliaasta algas, võtsime talle veel koduõpetaja.“
„Mäletan, kuidas läksin talle pärast esimest tundi järele. Õpetaja tuli välja ja ütles: „Miks te ta minu juurde tõite? Ta loeb, arvutab, kirjutab ja räägib. Saatke ta lihtsalt kooli ja ta saab seal väga hästi hakkama.““
Nüüd ütleb Mila naljatades oma sõpradele ja kolleegidele, et ta elab koos väikese välismaalasega.
„Mu poeg rääkis kiiresti ja soravalt, kasutades sõnu, millest ma ise üldse aru ei saanud. Siis sain aru, et pean ka ise hakkama keelt õppima. Muidu ei saa ma varsti enam oma lapsest aru.“
Sõda ja elumuutvad otsused
Sõda tegi ühe asja täiesti selgeks. Ukrainasse tagasi minna ei olnud enam võimalik. Kui ei taha elu lõpuni köögis töötada, tuleb tegutseda. Tuleb õppida, arendada oskusi, omandada keel, teha tööd ja ehitada samm-sammult oma elu üles. Ilma kurtmiseta, keskendudes tulemustele.
Harjumuspärasest elust täiesti teistsugusesse keskkonda sattumine ei olnud Milale lihtne. Köögis töötamine tundus talle raske ja üksluine ning tööle minek muutus iga päevaga keerulisemaks. Eriti seetõttu, et tema ja abikaasa töötasid eri kohtades. Mila oli loomult loominguline ja seltskondlik inimene ning ta tundis, et ei ole seal, kuhu ta tegelikult kuulub.
„Mul oli varem alati midagi käsil. Ja siis tulen siia, kus juba viie-kuue paiku õhtul on tänavad tühjad. Ma ei saa keelest veel aru, mul ei ole sõpru. Ma vihkasin seda tööd, aga samal ajal teadsin, et olen siia juba kolinud ja niisama istuda ei saa.“
Õnneks ei keelanud ettevõte töötajatel päeva jooksul ka muid asju proovida. Nii hakkas Mila otsima midagi, mis aitaks tal end paremini tunda.
„Ma olin nagu stressis hamster, sest hakkasin palju sööma ja võtsin kaalus juurde. Siis sain ühel hetkel aru, et see ei saa nii jätkuda. Siis otsustasingi, et pean hakkama trenni tegema.“
Sport ja treeneritöö
Mila astus esimest korda jõusaali ilma igasuguse kogemuseta. Tasapisi hakkas ta kõigest sellest aru saama. Ta vaatas treenerite videoid, luges erialast kirjandust ja õppis kõike iseseisvalt. Nii kujunes tal järk-järgult teadlik ja läbimõeldud lähenemine treeningule. Peagi sai selgeks, et treenimine ei tähenda lihtsalt käte ja jalgade liigutamist, vaid on terviklik ja süsteemne protsess.
Milale tuli külla Ukrainast üks sõbranna, kelle elus oli samuti keeruline periood. Mila kutsus ta jõusaali kaasa trenni tegema, näitas harjutusi ning selgitas neid rahulikult ja lihtsalt. Siis ütles sõbranna talle:
„Kuule, Milka, sa seletad nii hästi. Sinust saaks väga hea treener.“
Just siis mõistis Mila, kui väga talle see tegelikult meeldib, eriti see, kui ta näeb inimeste päris tulemusi.
Sel ajal, kui suur osa maailmast oli isolatsioonis, kasutas ta seda aega targalt. Ta õppis ja arendas oma erialaseid oskusi. Mila otsustas teadlikult omandada hariduse Ukrainas ning läbis kursusi ja taastusravi programme Ukraina koolides, millel on Euroopa sertifikaadid.
Selline lähenemine võimaldas tal mitte ainult koostada treeningkavasid, vaid töötada ka iga kliendiga individuaalselt. Ta mõistas hästi, et ühte kõigile sobivat meetodit ei ole olemas.
Hirmule vastu astumine
„Siis tuli hirm alustada. Kuidas ma seda teen? Alguses pakkusin tasuta treeninguid ja mõtlesin, et võiksin ehk õues treeninguid korraldada. Ideid oli palju, aga ma lihtsalt ei suutnud alustada. Ühel päeval rääkisin oma poja ujumistreeneriga ja ütlesin talle: „Ma olen ka treener, aga ma lihtsalt ei suuda alustada. Ma tahan, aga ma kardan.“
Treener rääkis sellest jõusaali juhatajaga ja ühe õhtuga muutus kõik. Hirm kadus ning Mila hakkas juhendama rühmatreeninguid.
Tasapisi õppis ta nende treeningute kaudu tundma ka eestlasi. Inimesed nägid, kuidas ta õpib eesti keelt ja aja jooksul hakkasid nad tulema ka personaaltreeningutele.
Tema treeningufilosoofia
Treeninguid juhendades arvestab Mila alati sellega, et inimestel võivad olla vigastused või lihastasakaalu häired. Seepärast läheneb ta igale treeningule tähelepanelikult ja hoolivalt.
Täna juhendab Mila Pilatese treeninguid kombineeritud vormis. Osa treeningust keskendub raskustega tehtavatele jõuharjutustele, teine osa aga aeglastele ja teadlikele liigutustele matil, mida tehakse muusika saatel ning kus oluline roll on ka teadlikul hingamisel. Klientidele meeldib selline lähenemine väga. Nad osalevad aktiivselt ja tunnevad treeningust tõelist rõõmu.
„Ma tahan öelda, et kui ma tol raskel ja masendaval ajal oleksin juba jõusaali läinud, ei tea ma, kuidas mu elu oleks võinud muutuda või milline oleks praegu mu tervis ja enesetunne.“
Sellepärast ütlen ma alati, et liikumine, treening ja järjepidevus võivad aidata välja tulla peaaegu igast raskusest.
Elu Eestis ja pere
Eestisse sisseelamine ei toimunud üleöö. Kuid nüüd teab Mila kindlalt, et just siin on nende kodu. Nende kindlus, kus on isegi väike karvane valvur.
Mila oli varem alati arvanud, et ta ei taha lemmikloomi, eriti mitte koera.
„Tegelikult tahtsin ma alati koera, aga kui olin väike, tõi isa kord ühe koera koju. Koer rikkus vaibad ära ja ema ütles: „Kas mina või koer.“ Sellega oli asi otsustatud. Kuni 33. eluaastani arvasin ma, et koerad rikuvad vaipu ja sellest piisas, et neist eemale hoida. Seega ei tulnud koer meie peres kõne alla.“
Siis hakkas lähenema abikaasa 35. sünnipäev ja tal oli üks soov. Mila punnis alguses kõvasti vastu, kuid lõpuks nõustus. Hiljem pole ta seda kordagi kahetsenud.
„Kui see väike ime meie koju tuli, saabus kõigepealt harmoonia. Nüüd on meie peres kaks poissi ja kaks tüdrukut. Ja teiseks on ta lihtsalt meie oma. Teda on võimatu mitte armastada. Ma kallistan teda, suudlen ja enamasti magab ta minu kõrval.“
Nüüd on neil kõik, millest võiks unistada. Armastav pere ja koht, mida nad saavad tõeliseks koduks pidada.
„Kui saime aru, et oleme jõudnud korterisse, kust keegi ei saa meid enam kunagi välja tõsta, sest see kuulub päriselt meile, siis tekkis meis eriline kodutunne.“
Isiklik filosoofia ja enesekindlus
„Sain selle aasta jaanuaris 35-aastaseks. Ma ei taha enam kellestki sõltuda ega leppida tingimustega, mis mulle ei sobi. Samuti ei taha ma rajada oma karjääri ega suhteid teiste inimeste arvamustele. Kui sul on soov, siis leiad ka viisi selle elluviimiseks. Et saada seda, mida tahad, tuleb tegutseda, teha tööd ja mitte oodata, et keegi selle sulle lihtsalt kätte annaks.“
Mila on Eestile tänulik ning märgib, kui palju see riik on teda muutnud.
„Olen muutunud rahulikumaks ja vaoshoitumaks. Varem sattusin kergesti konfliktidesse. Nüüd mõistan paremini Eesti inimeste mõtteviisi. Siin ei peeta õigeks impulsiivselt käituda ega ebaviisakas olla.
Samuti olen tänu Eestile hakanud puhtust palju rohkem märkama ja hindama. Isegi siis, kui lendasin Ukrainasse tagasi, panin tähele, kui mustaks olid tänavad muutunud.“
Mõned arvavad, et eestlased on külmad. Mina arvan, et nad lihtsalt ei pea kellelegi midagi tõestama ega teesklema.
Mila elufilosoofia on lihtne: keegi ei ole kellelegi midagi võlgu.
Viimane reis Ukrainasse
Mila lendas Ukrainasse viimati 2021. aasta augustis. Tema südant täitis sügav ja valus igatsus kodu järele, justkui oleks ta sisimas juba tundnud, et see hüvastijätt jääb pikaks ajaks.
Tagasi Eestisse jõudes nuttis ta ja ütles abikaasale, et tahab kõik maha jätta ja Ukrainasse tagasi minna. Abikaasa jäi rahulikuks ja kindlaks ning nad jäid Eestisse. 2022. aasta veebruaris sai talle valusalt selgeks, et see otsus oli teda tegelikult päästnud.
Mõnikord tuleb siiski taas pähe mõte kolida mõnda teise riiki, eriti pärast lühikesi reise soojadesse ja muretutesse paikadesse. Kuid nende peres jäävad need mõtted ainult mõteteks. Abikaasa ja poja jaoks on elu kindlalt paigas ning nad ei soovi seda muuta.
Kodu, hubasus ja pühad
Elu alustamine täiesti nullist ei ole lihtne. Ometi tunneb Mila end just siin tõeliselt iseendana. Kui ta tuleb reisilt mõnest teisest riigist tagasi, tekib alati sama vaikne ja soe tunne: „Ma olen kodus.“
Ta jagab uute tuttavatega sageli oma tähelepanekuid Eesti kohta.
„Tänavatel ei ole kodutuid, prügi ei vedele igal pool ja keegi ei paku sulle tänaval narkootikume nagu näiteks Brüsselis.“
Noore pere jaoks on sellised väikesed ja turvalised linnad ideaalsed elukohad. Mõnikord sulgeb ta silmad ja kujutab ette, kuidas nad vananevad just siin. Istuvad kodus, vaatavad aknast mere poole ja päikesevalgus langeb tuppa.
Nüüd on nende kodus oma väike pidu. Toas seisab jõulupuu, mille Mila ja tema abikaasa koos ehtisid. Nendega koos on ka nende väike ustav kaaslane, kes valvab kodu.
Nad tähistavad uut aastat alati rahulikult, ainult kolmekesi.
„Kõige tähtsam on see, et oleme koos. Me võime tantsida, vaadata Eesti ja Ukraina presidentide uusaastakõnesid, minna korraks õue ilutulestikku vaatama, aga külalisi ega suurt lärmi ei ole. Ainult pere.“
Mila ei kokka kuigi tihti, kuid vahel ilmub lauale ka Ukraina borš. Samas meeldivad talle väga ka Eesti toidud. Näiteks seakoot, verivorst, kiluvõileib ja isegi lihtsalt leib.
Ta on ehitanud oma elu just siia. Armastus Ukraina vastu on endiselt tema südames, kuid ta on õppinud väärtustama olevikku ja looma enda ümber väikest hubast maailma. Pere, kodu, töö ja sõbrad. See, mis kunagi tundus võimatu, on nüüd osa tema rahulikust ja tasakaalukast elust.
Isegi kodumaast kaugel teab ta üht tõde: kodu on seal, kus sa lood ise soojust, hoolt ja armastust.
Mila treeningud Haapsalus
Täna juhendab Mila Haapsalus Pilatese treeninguid. Kui tunned, et selg on kange või pea on mõtteid täis, siis on Pilates just see, mida vajad. Lahkud trennist sirgema rühi, tugevama keha ja puhanud meelega. Oled oodatud liituma.
Vaata infot trennide kohta